Madis Tilga: Kuidas luua kestvat väärtust? Ehk millised ärimudelid toetavad elu?

Magasid hommikul tavapärasest kauem. Sest pole midagi, tööaeg on ju paindlik. Õigupoolest saavad need asutused, kelle töötajad paindliku graafikuga töötavad, linnalt maksusoodustusi, sest aitavad hajutada tipptundide koormust ning vajadust täiendava taristu ehitamise järele.

Kuigi tööandja maksab väikest preemiat rattaga tööl käijatele (sest nad hoolitsevad nii oma tervise eest kui ka soodustavad inimnäolise, sidusa ja majanduslikult atraktiivse linnakeskkonna kujundamist), otsustad täna ühistranspordi kasuks. Paar minutit reibast kõndi bussipeatusse.

Saab täiel rinnal hingata, sest juba aastaid ei lubata linnas enam diiselerasõidukeid ja ka naastrehvid pole enam vajalikud, sest on olemas kaasaegsed lahendused hõõrdeteguri suurendamiseks. Kogu murupind pole pügatud roheliseks kõrbeks vaid on loodud mitmepalgeline linnahaljastus, mis aitab muuhulgas kaasa õhu puhastamisele ja süsiniku sidumisele. Bussid liiguvad linna reoveest toodetud biogaasi peal või kasutavad kütust, mida toodavad Tallinna lahes vetikad, mis seovad õhust süsihappegaasi ja on linnalähedase merevee ülipuhtaks filtreerinud. Ummikuid pole, sest on mõistetud, et linn on kollektiivne elupaik ja siin on mõistlik järgida kollektiivse elu reegleid. Linnas liikumiseks on valdavalt ühistransport.

Hüppad kohvikust läbi, sest hommikusöök jäi söömata. Kohv. Omlett. Sa tead, et sinu kohvi valmistamisest tekkiv kohvipaks kasutatakse ära seente (valgu) kasvatamiseks ja sellest järele jäänud substraat omakorda kanasöödaks. Nende kanade munad on sinu omletis. See lihtne ahel annab tööd koha peal, väärindab kohalikku ressurssi ja jätab kasumi kogukonda. Sama skeemi kasutavad suured kohvi töötlejad ja valmistajad, sest see on kordi kasulikum (nii majanduslikult kui ka ökoloogiliselt) kui nt kohvijäätmetest energia tootmine. See on kerge tunne, kui tead, et sa ei ole liigseks koormaks ja teised ei pea maksma lõivu sinu tarbimisharjumuste eest.

Tööl kontoris. Töö lendab, õhk siseruumides on värske ja ei ole liiga kuiv ega elektrostaatiliselt laetud. Viimistluses on kasutatud palju naturaalset, pakettakendelt on ära võetud ultraviolettkiirgust takistav kile, et päikesevalgus saaks hoida ka tolmulestad eemal ilma kangete kemikaalideta. WC-s kasutatav vesi kondenseeritakse õhuniiskusest katusel olevas jahutustornis ning sellest jagub korduvkasutuseks kogu büroole. Kõige rohkem vett on ju õhus, miks seda mitte kasutada! Biojääde läheb hoolikalt eraldi kogumiskasti, sest nüüdseks on kõik mõistnud, et toidujäätmed on liiga väärtuslikud, et need hunnikusse vedelema jätta või lihtsalt energiaks põletada. Valitud bakteritega kääritamise teel saab biojäätmest väärtuslik, mitmete kasutusvõimalustega ressurss. Bakterväetis muldade viljakuse taastamiseks või hoopis putuka- või kalasööt, looduslik herbitsiid. Igatahes jõuab toidujääde tagasi toidusüsteemi – sinna, kus sellest kõige rohkem tulu. Lisaks seovad kõrge orgaanikasisaldusega mullad edukalt atmosfäärset süsinikku ning leevendavad kliimamõjusid rohkem kui seda suudaks mistahes keeruline ja kallis tööstuslik süsiniku püüdmise tehnoloogia. Vähe teatakse, et muldade orgaanika seob rohkem süsinikku, kui seda on talletunud kogu atmosfääris ja taimedes!

Kodus. Laste spordiriided ruttu pessu. Õnneks on juba aastaid tekstiilides kasutusel ainult naturaalsed kiud, et vältida suurte koguste mikroplastiku sattumist veesüsteemi, joogivette, toiduahelasse jne. Puidujäätmetest või põllumajandusest pärit taimekiududest tehtud riided on tänu teadus-arendustööle sama funktsionaalsed kui sünteetilised rõivad ning taastuvmaterjalidest eralduvad kiud suudab veepuhastusjaam välja filtreerida ning toota neist biogaasi linna kaugkütte või transpordisüsteemi.

Seda “millises-maailmas-soovin-elada” lugu võib rääkida erineva detailsuse ja fookusega. Minu fookus oli kõige lihtsamal hea olul. See tähendab, et oskame hoida elu ja ehitame oma majanduse ülesse sellest lähtuvalt. Siinsed mõttearendused ja toimivad näited pärinevad nt biomajandusest, muuhulgas ka Günter Pauli kuulutatud loodusest inspireeritud nn sinimajanduse portfellist. Selliselt kirjeldatud maailm on juba olemas, osad kogukonnad ja linnad elavad selles tulevikus. Kas meie siin Eestis näeme seda tulevikku? Kas on mõistlik aega ja ressursse kulutada uute arvutimängude, pannkoogitaigna 3D printimise tehnoloogia ja kaubanduskeskuste vaaterataste peale, kui me samas hävitame muldasid, reostame õhku ja vett ning toodame energiat elukeskkonda kahjustavalt. Vaja on tõeliselt kestlikke ärimudeleid, mis ei tee ainult vähem halba, vaid teevad midagi päriselt korda, midagi palju paremaks meie kõigi jaoks. Need ärimudelid – mille portfellis on mitu omavahel seotud toodet, ja mis on kasumlikud, aga samas taastavad ning millel on selge sotsiaalne hüve ja kohalik mõõde – on olemas.

Meie põlvkonnal on suurepärased võimalused suurel skaalal muutuste tegemiseks. Meil on teadmised olukorrast ja lahendustest, meil on tehnoloogia ja silmapilkne üleilmne kommunikatsioon. Inimesed on väga loovad, nüüd on aeg see ressurss suunata õigesse kohta. Küsime kõigepealt miks-küsimuse ja alles seejärel kuidas-küsimuse.
On käimas Eesti 2035 arenguvisiooni loomine. Ja valimised. Mõtleme nüüd suurelt ja sisukalt. Lihtsalt tehnoloogia ja digi mantra ei vii kuhugi. Seda teevad niikuinii kõik. Meil on vaja sinna taha luua innovatiivne sisu, mis lahendab päris probleeme ja vastab küsimusele miks ja kelle jaoks midagi teeme.

Eesti on edukas, kui loome väärtusliku elukeskkonna, kus ressursse kasutatakse targalt ja kogukonna vajadusi arvestades.

Artikkel originaalis ilmunud 12.02.2019 ajalehes Äripäev