Katrine Marçal on Rootsi päritolu ajakirjanik, kelle põhiteema on naised ja innovatsioon. Ta on praeguse aja enimmüüdud autor. Tema esimest raamatut “Kes valmistas Adam Smithi õhtusöögi?” on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde ja see valiti üheks The Guardiani aasta raamatuks 2015. aastal. Samal aastal valis BBC Katrine Marçali aasta saja mõjukama naise hulka.
Tema teine raamat, “Leiutades maailma. Kuidas meeste loodud majanduses eiratakse häid ideid”, sai 2020. aastal Rootsis bestselleriks ning ilmus eelmisel aastal ka eesti keeles.
Katrine elab koos abikaasa ja kolme lapsega Inglismaa väikeses külas, poolel teel Londoni ja Cambridge’i vahel. Ta töötab Rootsi ajalehes Dagens Nyheter. Finantsajakirjanikuna on Katrine intervjueerinud paljusid maailma juhtivaid majandusanalüütikuid. Mõnda tema intervjuud on YouTube’is vaadatud rohkem kui miljon korda.
Katrine arvates on väga huvitav mõelda soost majanduse kontekstis. “Ema oli mul programmeerija – see on mul kogu aeg kuklas. Nägin lähedalt, kuidas enamasti madala staatusega naiste ametist sai valdkond, kus täna on tipus mehed. Väga põnev on jälgida, kuidas tehnoloogia definitsioon suhestub majanduse ja maskuliinsusega,” räägib ta usutluses Geeniusele.
Katrine märgib, et ehkki naised on leiutanud ja loonud tehnoloogiaid ammustest aegadest peale, on probleem endiselt selles, et kui naised seda teevad, ei peeta seda tehnoloogiaks ega eriliseks oskuseks. “Ajaloos on meil raua- ja pronksiaeg, aga miks me ei räägi näiteks linaajast? Naistega seotud tehnoloogiad on jäetud innovatsiooniloost välja,” toob ta näite.
Kas väike palk ikka on valede valikute süü?
Katrine sõnul levib ühiskonnas arusaam, justkui saaksid naised väiksemat töötasu seepärast, et nad on valinud vale eriala. “See ajab ju vihale, sest tähendab, nagu oleks sooline palgalõhe naiste enda süü! Tegelikult võiks asjale vaadata hoopis selle nurga alt, et mehed lihtsalt õpivad ülikoolis tõenäolisemalt aineid, mis toovad tulevikus kaasa kõrgemalt tasustatud töökoha,” ütleb Katrine selle peale.
Poisid hakkavad tegelema inseneeria, andmetöötluse ja majandusega, samal ajal kui tüdrukud tegelevad õenduse, psühholoogia ja loomingulise kunstiga. Asjaolu, et inseneri erialadel, andmetöötluses ja majanduses on sageli kõrgemapalgalised ametid, aitab selgitada, miks paljud noored mehed rohkem teenivad.
Sellest probleemist on Katrine arvates kaks võimalikku väljapääsu: “Naised peavad kas hakkama hõivama palju suuremal määral meeste valdkondade töid, lõpetama hoolekandesektori madalalt tasustatud roosas getos püsimise ja õppima personalispetsialistide asemel insenerideks. Või siis peame radikaalselt muutma viisi, kuidas me erinevaid ameteid väärtustame,” ütleb ta.
Kogu meie ajaloo jooksul on naised olnud majanduslikult rohkem teistest inimestest sõltuvad kui mehed. “Naiste hakkamasaamine on otseselt sõltunud võimest luua sotsiaalseid sidemeid, nende sidemete eest hoolitsemisest ja nende säilitamisest. Mistõttu ongi naised juhtumisi spetsialiseerunud valdkondadele, milles näiteks masinatel paistab olevat kõige enam probleeme,” räägib ta.
Masinad võtavad meeste töö üle
Katrine viitab “teisele masinaajastule” – see toob tulevikus kaasa paljude kognitiivsete ülesannete automatiseerimise ning selle tulemusena muutuvad inimesed pigem asendajateks kui põhitegijateks. “Teine masinaajastu” vastandub sellele, mida nimetatakse “esimeseks masinaajastuks” või tööstusrevolutsiooniks, mis muutis tööjõu ja masinad teineteist täiendavaks.
“Oletame, et teine masinaajastu on tõesti alanud ja et masinad tulevad vääramatu jõuga ja võtavad meeste tööd üle, olgu nad siis ehitajad või pankurid. Majanduses tekitaks see olukorra, kus paljud n-ö naiselikud tööd on nõutumad kui kunagi varem, sest hoolekandesse, tervishoidu ja lastehoidu on jätkuvalt inimesi vaja. Mis siis meestest saab, kas n-ö kasutu klass?” küsib ta.
Samas jääb naistele töö alles ja nad defineerivad suurel määral uut majandusajastut oma spetsialiseerumisega emotsioonidele ja hooletööle ehk just nendele oskustele, milles neil on masinate ees endiselt konkurentsieelis.
See on praeguse tehnoloogilise arengu võimalik tagajärg, mis on Katrine sõnul meestel kahe silma vahele jäänud. “Võib-olla pole tuleviku majanduse probleemid niivõrd tüdrukutes, keda ei ole julgustatud kodeerima, kuivõrd poistes, keda ei ole julgustatud hoolima.”
Paljud tööd, millega robotid kõige enam vaeva näevad, on sellised, mida praegu tööturul eriti kõrgelt ei hinnata. Näiteks hooldajad, õpetajad ehk siis need, kellele makstakse tööturul silmatorkavalt vähem palka. Katrine on kindel, et see majanduse printsiip peab muutuma. “Naised peaksid endalt küsima: “Kui palju raha ma soovin teenida?” Siin pole asi selles, et ei tohiks valida madalamalt tasustatud eriala, vaid selles, et tuleks oma väärtusest teadlikum olla.”
Kes lahendaks Suurbritannia mõistatuse?
Katrine ütleb, et Rootsis küll pingutatakse soolise võrdõiguslikkuse nimel, kuid päris kadunud see probleem pole. “Tõsi, Rootsis on palgalõhe siiski väiksem kui näiteks Eestis või ka Suurbritannias, kus see on väga suur. Samas, kui palju rohkem Rootsi selles asjas ka ette võtab ja selle vähendamise nimel pingutab, on seal jätkuvalt Euroopa keskmine palgalõhe,” tõdeb ta.
Katrine märgib, et nii Rootsis kui ka Eestis on vanemapalk ja lastehoid kättesaadavad, kuid miks on ikka nii, et näiteks Suurbritannias, kus seda kõike ei ole, on juhtivatel ametikohtadel rohkem naisi kui Rootsis või Eestis?
“Tõde on paraku, et mitte ükski riik ei ole seda võrrandit veel lahendanud. Neil teemadel peab veel palju detailirohkemalt ja intelligentsemalt diskuteerima ja vaatama erinevaid süsteeme – üks asi toimib ühes riigis, mõni teises. Kindlasti ei tohiks tähelepanuta jätta erinevusi Euroopa sees,” nendib Katrine.
Käivitasime koostöös uudisteportaaliga Geenius, Norra suursaatkonnaga Eestis ja teiste Põhjamaade saatkondadega Eestis artiklitesarja, milles heidame valgust Põhjamaade tulevikumajandusele ning Eesti ja Põhjamaade vahelisele koostööle. Artiklid leiad veebilehelt https://ari.geenius.ee/blogi/pohjamaade-tulevikumajanduse-blogi/