Väljastpoolt Euroopat saabuvate immigrantide hulgas on nii varjupaigataotlejaid kui ka majandusmigrante. Massilise rände peamiseks põhjuseks peetakse kliimamuutusi, muude tegurite hulka kuuluvad ka Euroopa koloniaalajastu järelmõjud, sealhulgas laialdane vaesus ja korruptsioon. Läbi aegade on rahvaid liikuma pannud ka koduriigis möllav sõda.
Enne Ukraina sõja eskaleerumist tuli enamik immigrantidest islamiusulistest riikidest, sealhulgas Lähis-Idast ja Aafrikast. ÜRO andmetel oli enamus 2015. jaanuarist 2016. märtsini Vahemere ületanud põgenikest pärit Süüriast (46,7%), Afganistanist (20,9%) ja Iraagist (9,4%). Enim taotletakse varjupaika suurtes Euroopa riikides nagu Itaalia, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa ja Kreeka.
Eestisse saabunud põgenike arv on 200 korda kasvanud
Euroopa rändekava alusel oli Eesti enne 27. veebruari vastu võtnud 206 rahvusvahelise kaitse vajajat, kellest paljud on Eestist juba lahkunud. Tänaseks on olukord kardinaalselt muutunud ja kokku on Eesti sõja algusest alates vastu võtnud 38 702 Ukraina sõjapõgenikku.
Tartu ülikooli majandusteaduskonna professori ja sotsiaalteaduste valdkonna dekaani Raul Eametsa sõnutsi pole Eesti siiski pidanud oma rändepoliitikas mingeid olulisi muudatusi tegema. “Sõjapõgenikud lähevad rahvusvahelist kaitset taotlevate põgenike kategooria alla ning selle kohta on lisaks siseriiklikele seadustele olemas ka rahvusvahelised regulatsioonid, mis Euroopas kehtivad,” selgitab ta.
Sisuliselt on Ukrainast tulnutel praktiliselt samad õigused, mis kohalikel: neile leitakse eluase, nad saavad kohe tööle asuda ja lapsed saavad haridusteed jätkata. Liikumist on lihtsustanud seegi, et nad saavad ilma viisata EL-i (Schengeni viisaruumi) siseneda.
Eamets ütleb, et seetõttu ei pruugi meil olla ka lõplikku statistikat nende arvu kohta, sest inimesed saavad vabalt tulla ja minna, kas tagasi koju või kuskile Euroopasse edasi. “Eesti oli üks esimesi, kes hakkas põgenikke piiril registreerima ja seepärast me enam-vähem teame palju meil neid on. Seda ei teinud aga sugugi kõik riigid, nagu näiteks Läti,” ütleb Eamets.
Tööturu tulevik on veel ebaselge
Eametsa arvates on natuke üle poole põgenikest tööealised, valdavalt naised, enamasti tulnud linnadest ja seetõttu on neil tõenäoliselt ka kõrgem haridustase. “Täpselt veel muidugi ei tea. 20-25 tuhande täiendava töökäe lisandumine on kahtlemata väljakutse. Õnneks on tulemas suvi ja juurde tuleb palju ajutisi töökohti teeninduses, eelkõige turismis, majutuses, toitlustuses jne,” arutleb Eamets.
Kindlasti läheb töökäsi vaja ka põllumajanduses, iseasi, kui paljud linnainimesed on valmis minema maale rasket füüsilist tööd tegema. Eamets usub, et tõehetk saabub sügisel, kui meile on selgemaks saanud pilt, mis majanduses tervikuna juhtuma hakkab.
“Kui töötus hakkab kasvama, lähevad löögi alla ka põgenike töökohad, tekivad täiendavad sotsiaalse kaitse kulud, pinged ühiskonnas jne. Kui suuremat langust ei tule, on täiendavatest töökätest kindlasti kasu, sest enne sõda oli meil ilmselgelt tööjõupuudus. Usun, et vajadusel pigistavad tööandjad silma kinni ka keeleoskuse koha pealt,” on Eamets veendunud.
Malmö ülikooli professor Pieter Bevelanderi sõnutsi on Rootsis Ukrainast tulnutesse sarnane suhtumine kui Eestis.”Rootsi andis ukrainlastele võimaluse riigis viibida ja töötada ning nende lapsed saavad koolis käia. Veelgi enam, omavalitsused on kohustatud vastu võtma teatud hulga põgenikke ja garanteerima neile korraliku eluaseme,” selgitab Bevelander.
Majandust põgenikevoog tema arvates ei mõjuta. Küll on aga Ukraina sõda tõstnud energiahindu, mis omakorda põhjustab praegust ülemaailmset inflatsiooni ja see muidugi mõjutab ka Rootsi majandust.
Rahvastiku puudujäägi täidavad põgenikud
Eestit ning teisigi Põhja- ja Baltimaid ja suuremat osa Euroopast iseloomustab rahvastiku vananemine ning kahanemine, mida kompenseerib sisseränne muudest, peamiselt kasvava rahvastikuga maailma piirkondadest. Eamets ütleb, et võib-olla täidavad ukrainlased selle rahvastiku puudujäägi augu ära ja riik peaks praegu maksimaalselt ära kasutama võimalust, et nad on integreerumisest ja keeleõppest huvitatud.
Ta rõhutab, et praegu on just õige moment käes, sest õige pea saadakse aru, et ka ainult vene keelt osates saadakse hakkama. “Muidugi aitab integratsioonile kaasa laste panemine eesti kooli, nad õpetavad ise siis oma vanematele keelt edasi. Selles mõttes on ukrainlased meile igati sobivad, sest kultuurikonflikt on suhteliselt väike ja nad on pigem vene inforuumi suhtes vaenulikult meelestatud,” on Eamets veendunud.
Eesti rahvaarvu tulevikku silmas pidades rõhutab Eamets, et mingil juhul ei tohi kõrvale jätta ka perepoliitikat, lastetoetusi, paljulapseliste toetusi, eluaseme toetust noorele perele jne – kõik see annab kindlust, et meid, eestlasi sünniks tulevikus rohkem kui täna. Tegeleda tuleb niisiis mõlemaga – sündmusega ning kontrollitud sisserändega.
Rootsis on praegu 20 protsenti rahvastikust välismaal sündinud ja see osakaal kindlasti kasvab. Bevelander ütleb, et nagu kõigis teistes riikides, võib-olla Kanadas välja arvatud, on ühiskonnas negatiivseid poliitilisi hoiakuid, et immigrandid on ühiskonnale igal juhul halvad.
“Maailma ajaloost võime aga näha, et sisseränne on olnud innovatsiooni ja arengu peamine tõukejõud ning aja jooksul on sisserändajad osa vastuvõtva riigi ühiskonnast. Seda siis, kui neile antakse võimalus integreeruda,” räägib Bevelander ja lisab, et pikemas perspektiivis saavad kasu need riigid, kes on rände suhtes positiivsemad.
Võtmesõnaks on sujuv integratsioon
Eamets ütleb, et mida hajusamalt õnnestuks põgenikke üle Eesti paigutada, seda lihtsam oleks nende lõimumine ühiskonda. Paraku on reaalsus see, et koondutakse suurematesse keskustesse, kus on lihtsam tööd ja elukohta leida.
“Tuleb rohkem õpetada eesti keelt kõigile soovijatele, tuleb lõpetada kahe paralleelse riikliku koolisüsteemi toetamine, riigil peaks olema suurem õigus kaasa rääkida koolijuhtide tööle määramisel ning neid tuleks perioodiliselt atesteerida jne,” loetleb Eamets eduka lõimumise eelduseid.
Ta loodab, et vähemalt mingil osal Eesti venelastel on silmad avanenud. “Minu arvates näitas 9. mai selgelt, et kui vaja, siis Eesti riik suudab ennast kehtestada. Nii peakski see jääma. Usun, et palju kahtlejad on nüüd valiku ees, kas taotleda Eesti passi või minna elama sinna, kus nende arvates on rohi rohelisem ja päike paistab soojemalt,” märgib Eamets.
Bevelander rõhutab samuti, et avatus ja soosiv poliitika sisserändajate tööturule kaasamiseks aitab integreerumisele kaasa. “Nad tunnevad, et saavad töötada ja panustada maksumaksjana, ning näevad enda ja oma pere tulevikku selles riigis,” ütleb ta.
Integratsioon on aga protsess, mis ei juhu üleöö. Ajalugu on näidanud, et esimese põlvkonna immigrandid peavad ühiskonda sulandumiseks ületama mitmeid takistusi. Nende lapsed seevastu, kes on saanud hariduse vastuvõtvas ühiskonnas, on kohalikega juba sarnased ja mõnikord isegi rohkemgi pühendunud kodanikud.
Käivitasime koostöös uudisteportaaliga Geenius, Norra suursaatkonnaga Eestis ja teiste Põhjamaade saatkondadega Eestis artiklitesarja, milles heidame valgust Põhjamaade tulevikumajandusele ning Eesti ja Põhjamaade vahelisele koostööle. Artiklid leiad veebilehelt https://ari.geenius.ee/blogi/pohjamaade-tulevikumajanduse-blogi/