Ingliskeelsel arutelul pealkirjaga “Navigating next-gen technologies for culture” (eesti keeles “Navigeerimine järgmise põlvkonna kultuuritehnoloogiates”) oli põhirõhk digitaalse kunsti revolutsioonil. Arutelu korraldas Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis. Arutelu eesmärgiks oli tutvustada inimestele rohkem Põhjamaade vaadet kultuurile ja eriti just digitaalsele kunstile. Arutelu laiem eesmärk oli vaadelda suurt paradigmalist muutust, mis meil digiajastu tehnoloogiatega kultuurimaastikul toimumas on.
Digitaalsed näidised
Moekunstnik Xenia Joost rääkis arutelul, et mood on väga trendikas ja üritab olla alati ajast ees, kuid digitaliseerumise mõttes ollakse ajast maas. Siiski on palju võimalusi, kuidas sellele läheneda. Kasvõi vähendades tootmist ja seeläbi ka kulusid. “Paljud moemajad liiguvad digitaliseerimise poole, näiteks esimesed näidised tehakse digitaalselt. Vaadatakse, kuidas need inimesele sobivad, ja siis otsustatakse, kas see üldse tootmisse lasta.”
Joost märkis, et 2-3 aastat tagasi hakati moodi looma digitaalselt, seadmata eesmärki, et sellest saaks päris toodang, mida keegi katsuda saab. “Paljud loovinimesed hakkasid nende mõtetega mängima ja praeguseks on tekkinud palju nn moeettevõtjaid, kes loovadki ainult digitaalseid rõivaid. Mina proovisin seda nüüd, kui oli esimene Metaverse fashion week, kus digitaalne avatar sai proovida erinevaid rõivaid,” kirjeldas ta.
Xenia Joosti selja taga ekraanil on näha tema loodud digitaalne kleit, mida saab oma avatarile selga panna. Foto: Jana Laigo, Barefoot Studio
Metaverse’i ulmeline moenädal
Esimene Metaverse’i moenädal algas tänavu 24. märtsil ning sellel oli 60 osalejat. Nende hulgas oli nii luksusbrände – üks kuulsamaid näiteks Dolce&Gabbana –, väiksemaid tegijaid kui ka digidisainereid. Moenädal viidi läbi virtuaalses keskkonnas Decentraland.
Suure metaversumi platvormina pakub Decentraland ainulaadseid võimalusi nii õppimiseks kui ka virtuaalsete kogemuste nautimiseks. Kasutajad saavad Decentraland Marketplace’i kaudu osta ja müüa virtuaalseid maatükke koos varadega, nagu nimed ja avatarid.
“Selle moenädala juures saab tegelikult vaadata mitut aspekti. Üks on kindlasti platvorm, kus üritus toimus. Seal oli vaja selleks väga palju ettevalmistusi teha. Kohal on erinevad ettevõtted ja esitletakse mitmeid põnevaid aspekte ka tarbijate jaoks. Nemad saavad virtuaalses poes oma avatariga ringi kõndida ja osta digitaalseid esemeid rõivastest kuni eheteni välja,” rääkis Joost.
Üritusel osalenud loojate ja üksikdisainerite ettevalmistuse hulka kuulus mudelite tegemine. Kõik kavandid loodi digitaalselt ja tehti hiljem ümber digitaalselt kantavateks esemeteks. “See tähendab, et algselt loon ma virtuaalse riideeseme hästi kõrge resolutsiooniga, mida saab juba liikumisse panna. Metaverse’is peab see olema aga madala resolutsiooniga ja üsna piksliline.”
Kõiki Metaverse’i moenädalale loodud rõivaid ja ehteid sai ka digitaalse raha eest osta. “Kuna neid sai osta juba enne moenädala algust, siis said inimesed, kes oma avataridega seal publikuna osalesid, kanda neidsamu rõivaid juba moesõude ajal.”
Moenädal sai teoks tänu uuele eksklusiivsele tehnoloogiale, mis teisendab 2D-tootepildid 3D-kogemuseks. Nii said kõik osalejad virtuaalses keskkonnas Decentraland osta ja proovida erinevaid virtuaalseid rõivaid ja soovi korral neid endale ka oma virtuaalsesse riidekappi soetada.
Joost pakkus klientidele digitaalsel moenädalal kleite. “Oli huvitav näha, kuidas inimesed, kes olid kleidi soetanud, ostsid sinna juurde ka kingad ja ehted. Seal sa näed, kuidas sinu digitaalne looming elab päriselust väljaspool oma elu edasi,” sõnas Joost.
Metaverse’i moenädalal pakuti külastajatele võimalust soetada endale samad esemed nii virtuaalses maailmas kui ka päriselus. Selline digitaalne riietumine on võrreldav oma avatari riietamisega arvutimängudes. Paljud lapsevanemad on sellega kursis tänu lastele, kes oma digikangelasi riietavad, küsides raha uue tibukostüümi või sombreero jaoks.
Xenia Joost rääkis arutelul osalemisest esimesel Metaverse moenädalal. Foto: Jana Laigo, Barefoot Studio
Digitaalne riidekapp vs füüsiline riidekapp
Kas meil võiks ühel hetkel olla digitaalses riidekapis rohkem riideid kui päris riidekapis? Oma vastuses viitas Joost sellesisulisele uurimusele, mis viidi läbi Z-generatsiooni hulgas.
“Need noored arvasid, et umbes viie aasta pärast on neil rohkem riideid digitaalses riidekapis kui füüsilises. Kui ma vaatan enda lapsi, kes ka mängivad palju arvutimänge, siis neil on samuti päris palju digitaalseid riideid, mida nad mängus endale ostavad. Mulle tundub, et praegu veel on neil füüsilisi riideid rohkem.”
Xenia Joost ja Indrek Ibrus mõtisklesid arutelul ka selle üle, kas virtuaalne riidekapp aitab inimestel kergemini end erinevate isiksustena näidata. Foto: Jana Laigo, Barefoot Studio
Kas virtuaalne riidekapp lõhub identiteeti?
Balti Filmi- ja Meediakooli professor Indrek Ibrus tõstatas aga arutelul küsimuse, kas virtuaalne riidekapp võib tähendada seda, et inimesed hakkavad end eri olukordades erinevate isiksustena esitlema.
Joost ei näinud selles siiski probleemi. “Ma ei näe, et see oht oleks suurem digimoe puhul, sest samamoodi ollakse erinevad ka päriselus. Eri situatsioonides on meil kõigil ju erinev roll. Olles ametlikul üritusel ei ole ma sama inimene, kui oma emaga reede õhtul kuskil istudes ja teed juues.”
Vinge pildi jaoks ei pea enam riidepoodi tormama
Joosti sõnul on mood visuaalne keel ja digimood aitab olla senisest veelgi mängulisem.
Digimood vähendab Joosti sõnul ka tarbimist, sest selleks, et saada kihvt Instagrami-pilt või olla moekalt riides videokoosolekul, saab kasutada just digitaalset moodi. “See tähendab, et sa ei pea füüsiliselt poest midagi uut ostma. Saad seda digitaalset kostüümi kanda korra ühe pildistamise jaoks,” kirjeldas Joost.
“Näiteks mõne aasta pärast võime me kõik virutaalselt istuda siin arutelul ja kanda ekstravagantseid riideid,” lisas Ibrus.
Digitarkuse alal toimunud arutelul osalesid ka Soome kunstnik Erwin Laiho ja Eesti galerist ja investor Indrek Kasela, moderaator oli Sten-Kristian Saluveer. Foto: Jana Laigo, Barefoot Studio
Digikunst vs füüsiline kunst
Joosti hinnangul on digitehnoloogial potentsiaali parandada seotust kunsti ja kultuuriga. “See annab kunstnikule uued loomingulised avastamata piirid, mille järele oleme nii kaua janunenud.”
Temaga nõustus Soome kunstnik ja skulptor Erwin Laiho, kes loob nii füüsilist kui ka NFT ehk digitaalset kunsti.
Laiho tegeleb peamiselt Web3 alternative blockchains’idega ja tema sõnul mõtlevad kunstnikud üha rohkem sellele, kuidas luua digikunsti. “Galeriikunstnikud, keda esindavad füüsilised galeriid, nemad mõtlevad, kuidas seda formaati ka kasutada. Nemad proovivad ka NFT-põllule tulla,” rääkis Laiho.
Sama kehtib tema enda puhul, sest kunstnikuteed alustas ta skulptorina. “3D-mudeleid luues saan luua asju, mida muidu ei oleks võimalik omada,” kirjeldas Laiho digikunsti eeliseid.
Revolutsioon digikunstis
Praegusel ajal tuleb kindlasti rääkida revolutsioonist, mille peamisteks märksõnadeks on Web3, IoT, Metaverse, VR, AR, XR jne.
Nii kerkis Digitarkuse alal Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse korraldatud arutelul peamise küsimusena üles, millele peaksime kultuuriruumis keskenduma? Kas kahtluse alla peaks seadma kultuurilise transformatsiooni kavatsused ja uurima pigem tagajärgi?
Paneeli moderaator oli meedia- ja tehnoloogiastrateeg Sten-Kristian Saluveer tõdes arutelu avades, et tehnoloogia muudab kultuuri ja tegi seda eriti nähtavalt pandeemia ajal. “Pandeemia aitas liikuda 7–10 aastat tulevikku.” Ibruse sõnul tuleb eelkõige vaadata, mis on need paradigmad, mis on muutunud. Tuleb esitada küsimus: milline on uus reaalsus?
“Eesti kontekstis on digitaalne kultuur justkui mitte kellegi asi. Kõik digi oli justkui kommunikatsiooniministeeriumi asi, mitte kultuuriministeeriumi asi,” torkas Ibrus.
Ta tõi välja, et kui mõelda virtuaalse maailma peale, siis elame me paralleelmaailmades, mis on oluline peamiselt alla 25-aastaste jaoks.
“Mina kultuuriteoreetikuna ütlen, et me peame võtma arvesse ka seda, mis juba eksisteerib. Esmalt tuleb arhiividega tegeleda ja need kaasajastada. Me saame digitaalse kultuuri abil kasvatada ja arendada ka oma kultuurilist ja pärimuslikku identiteeti,” sõnas Ibrus.
Siiski tuleb panelistide hinnangul pöörata tähelepanu veel sellele, et kvaliteetse kraami kõrval levib palju “sodi”.
Kõik, mida valdkonna tegijad tahavad, on investor ja galerist Indrek Kasela sõnul see, et kultuurile pääseks ligi üha rohkem inimesi. “Küsimus on ainult, milline see kultuur on. Kas AI loob oma kultuuri?” Seega on tema sõnul täiesti loogiline, et me areneme edasi. “Kui vanasti koguti marke, mida ka mina tegin, siis nüüd on tõstmas pead digitaalse kunsti kogumine,” lisas Kasela.
Paneeli moderaator oli meedia- ja tehnoloogiastrateeg Sten-Kristian Saluveer. Arutlesid investor ja galerist Indrek Kasela, Balti Filmi- ja Meediakooli professor Indrek Ibrus, NFT-kunstnik ja skulptor Erwin Laiho, moekunstnik Xenia Joost ning Norra muusik, arhitekt ja NFT-kunstile keskendunud virtuaalse galerii asutaja Haavard Tveito. Foto: Jana Laigo, Barefoot Studio
Digitaane kunstigalerii kasvõi virtuaalses elutoas
Digitaalse kunsti kogumise ja loomise juures on Laiho sõnul väga olulised nn digitaalsed väravavahid ehk kunstiekspertidest galeriide omanikud ja haldajad, kes suudavad eristada kunsti suvalisest “kritseldusest”. “Kunstimaalimas on üldiselt nii, kui miski jõuab oksjonile, siis võib esile kerkida probleem, et kusnti pähe müüakse igasugust kraami ja see vähendab ka sinu loomingu väärtust, mistõttu on parem müüa läbi galeriide. Sama kehtib digitaalse kunsti kohta. Meil on vaja neid inimesi, kes teevad kindlaks, et müüakse ikkagi kunsti,” rääkis Laiho.
Laiho sõnul on digitaalsete galeriide omanikud just positiivses mõttes väravavahid, sest neil on maitset ja nad suudavad ära tunda head kunstnikud ja teosed.
NFT- kunstile keskendunud ja Skandinaavia esimest suurt virtuaalset galeriid ehitav Haavard Tveito rääkis arutelul, et selge on see, et me ei jätka maailmas elamist senisel viisil. “Kõik muutub veelgi digitaliseeritumaks. Me võime hakata igapäevaselt ringi jalutama näiteks virtuaalprillidega. Me saame seeläbi nähtamatu muuta nähtavaks. Ja see sisu, mida me näeme, see võib tulla kust iganes punktist maailmas,” sõnas Tveito.
Arhitektina töötanud Tveito sõnul hakkas teda digitaalne kunst ja VR huvitama eelkõige digitaalses maailmas leitava ruumi tõttu. “Me tahame end jätkuvalt ümbritseda ilusate, provotseerivate ja kedagi ehk isegi vihale ajavate asjadega, ja meie ülesanne ongi mõelda, kuidas me saame seda teha ruumis, mis on praegu veel vaba.”
Xenia Joost, Indrek Ibrus ja Haavard Tveito avaldasid kõik arutelul põnevaid nüansse digitaalse kunsti ja selle tuleviku kohta. Foto: Jana Laigo, Barefoot Studio
Ta kirjeldas, kuidas virtuaalgaleriide üheks eeliseks on kindlasti ka personaalsus, mida füüsilises maailmas tihti ette ei tule. “Galerii külastaja saab kunstiga tutvuda kasvõi oma digitaalses elutoas olles ja näiteks kunstnikuga rääkida ning mõista, mis on ühe või teise teose taga.”
Mida paneelis osalejad veel arutelul rääkisid, saab vaadata siit:
Paneeli moderaator oli meedia- ja tehnoloogiastrateeg Sten-Kristian Saluveer. Arutlesid investor ja galerist Indrek Kasela, Balti Filmi- ja Meediakooli professor Indrek Ibrus, NFT-kunstnik ja skulptor Erwin Laiho, moekunstnik Xenia Joost ning Norra muusik, arhitekt ja NFT-kunstile keskendunud virtuaalse galerii asutaja Haavard Tveito.
Käivitasime koostöös uudisteportaaliga Geenius, Norra suursaatkonnaga Eestis ja teiste Põhjamaade saatkondadega Eestis artiklitesarja, milles heidame valgust Põhjamaade tulevikumajandusele ning Eesti ja Põhjamaade vahelisele koostööle. Artiklid leiad veebilehelt https://ari.geenius.ee/blogi/pohjamaade-tulevikumajanduse-blogi/