Kutsusime mitmekesisuse teemadel arutlema Piia Karhu (Finnair), Anu Realo (University of Warwick ja Tartu Ülikool), Kaire Tero (Rimi Eesti), Ahmed Abdirahman (Stockholmi Kaubanduskoda), Jevgeni Ossinovski (Riigikogu liige) ning arutelu juhtis Annika Arras (Miltton JLP). Küsides, kas mitmekesisusest töökohal peaks rääkima, siis vastasid enamus arutelu kuulajatest „jah“, kuigi paljud tunnistasid, et ei näe oma töökohal puudujääke.
Ahmed Abdirahman, kes oli lapsena Somaalia kodusõja eest Rootsi põgenenud, keskendus arutelul sellele, kuidas jõuda parema tuleviku ning mitmekesisema maailmani. Tema arvates tuleks muuta dialoogi läbi probleemidega tegelemise, mitte kõrvaltvaatajana teiste sekkumist oodata. Muu hulgas on noor mees aluse pannud Järvaveckanile, mis on sarnaselt Arvamusfestivalile mõttevahetusteks korraldatud sündmus, kuhu kogunevad poliitikud, kodanikud, ettevõtted ja organisatsioonid, kellele läheb korda Rootsi tulevik. Abdirahmani sõnul pole diskrimineerimises mõtet süüdlasi otsida – me oleme kõik vaid inimesed. Ahmed jagas kuulajatega, kuidas tal oli keeruline pärast 7 a välismaal elamist Rootsis töökohta leida, kuigi tal oli väga hea haridus Ameerikast ning olles töötanud ÜRO juures. Keegi ei öelnud otse välja, et see oli tema päritolu tõttu, kuid seda oli tunda. Üksteiselt õppimiseks on vaja erinevad inimesed kokku tuua – ilma selleta ei saa toimuda edasiminekut ja arengut. Näiteks inimesi kahte leeri jagavat hirmu immigrantide vastu saaks vaigistada luues võimaluse nendega kohtumiseks ning suhtlemiseks.
Tema sõnul on oluline, et meedia ja kultuur oleksid samuti mitmekesised, sest see, mida näeme televisioonist kinnistub meie mõtetesse. Ta leiab, et eelarvamuste vastu oleks vaja vaktsiini. Abdirahman usub, et muudatuste tegemiseks ja uskumuste muutmiseks on lisaks vaja teadmist andmete näol. St selleks, et muuta töökeskkond mitmekesisemaks on kõigepealt vaja kinnitust probleemi olemusele. Uuringute abil kogutud kindlad andmed on üks viis tähelepanu äratamiseks. Ta mainib, et Rootsis on eeskujuks ettevõtteid, kes võtnud eesmärgiks mitmekesisuse tõstmise – seda ka kõrgemalt tasustatud ametikohtadel. Julgustuseks lisas Abdirahman, et kõigest hoolimata on maailm muutumas paremaks paigaks, kuna järjest enam võetakse murekohad avalikult fookusesse.
Piia Karhu rääkis oma kogemusest erinevates riikides elades ning kui oluline on tervikpildi nägemiseks tajuda seda, mis mujal maalimas toimub. Ta leidis, et probleemiks on kiirustamine ja seetõttu liiga kiirelt järeldusteni jõudmine. Karhu nõustus, et dialoogi on vaja ükskõik, millise teema tuumani jõudmiseks. Erinevus rikastab ja igast arutelust tõuseb kasu ka siis, kui sulle ei meeldi teise inimese arvamus. Ta usub, et juba 8. klassi õpilased on hea sihtgrupp ideede juurutamiseks. Näiteks piloodi elukutse vastu huvi äratamiseks. Karhu nõustus Abdirahmaniga: arengu soodustamiseks tuleb kaasata inimesi, kes on tõeliselt erinevad.
Kaire Tero selgitas, kuidas mitmekesisus tema jaoks on midagi palju enamat, kui vanus, rahvus või nahavärv. Ta ütles, et kiputakse eelistama inimesi, kes on meile endile sarnased. Seetõttu kaasatakse Rimis värbamisprotsessi võimalikult palju meeskonnaliikmeid – igaüks saab oma vaatevinklist hinnata ja kokkuvõttes peaks tulemus olema võimalikult õiglane.
Anu Realo peamised uurimisteemad on isiksuse seadumused, väärtused, sotsiaalne kapital ja subjektiivne heaolu. Pioneerilaager Krimmis avas esmakordselt tema silmad mitmekesisusele, sest seal mõistis tulevane professor, kui erinevad, kuid samas sarnased on inimesed. Teadustööd tehes on Realo elanud erinevates riikides ja saanud uurida erinevaid inimesi. Tema arvates on teadlik eelarvamus teema, mis Eestis sel aastal teravalt silma jäänud. Alateadlikku eelarvamust ei saa me kontrollida – see tekib automaatselt, kuid teadlikust eelarvamusest saaksime hoiduda. Realo sõnul viib kultuuriline, rahvuslik või mis tahes mitmekesisus tipptasemeni igal elualal. Näiteks ülikoolid juba järgivad seda tõdemust, mistõttu enamasti kaasatakse õppejõude mitmetest erinevatest riikidest. Professor usub, et mitmekesisus muudab meie ühiskonda paremaks. Normaalsus peaks olema hoolitseda kõikide ühiskonnaliikmete eest ühtmoodi ja mitte seada paremusjärjestust. Kui inimlikud väärtused ei ole aga piisavaks motivaatoriks, siis on uuringutega tõestatud, et mitmekesine töökeskkond aitab kaasa kasumi suurenemisele ettevõttes.
Jevgeni Ossinovski jagas kogemust, kuidas saada eestlaseks. Ta tundis end Eesti koolis tulnukana, kuna tema emakeel on vene keel. Poliitik lisas, et kuskile gruppi kuulumine sõltub sellest, kui suur on soov ning leidis, et mitmekesisus pole muud kui kena sünonüüm diskrimineerimisele. Võrdsus on see, mille poole püüelda. Ossinovski jagas, et erakonnas soolise võrdsuseni jõudmine on olnud aega- ja pingutust nõudev protsess, kuid kordas, et tahe on võtmesõna. Ta kõneles soolisest palgalõhest Eestis ning sellest, kuidas vastutavatel ametikohtadel inimesed sageli ei tunnista probleemi olemasolu. See saabki tihtipeale suurimaks takistavaks teguriks. Kui avalikus sektoris oli tema ministriks olemise ajal võimalik olukorda leevendada, siis vastuseis erasektorilt oli muutusteks liialt suur. Näiteks ei olnud ettevõtted nõus töökuulutuse juurde lisama palganumbrit. Küsimusi on tekitanud ka vene keelt emakeelena kõnelevate töötajate vähesus riigiasutustes. Kuigi keegi ei ole osanud täpset põhjust välja tuua on võimalik, et üheks faktoriks on endale sarnaste inimeste eelistamine, nagu ka teiste debatis osalejate jutust läbi käis.
Kaasa mõtleva publiku hulgast toodi näide, kuidas Iisraelis naissoost mentorid olid nõu ja jõuga abiks naissoost idufirmadega alustajatele. Nii loodi olukord, kus vastuse leidsid küsimused, mida enne ei olnud küsitud – kuna olukord oli tavalisest erinev. See on tõestus sellele, et erinevus rikastab ning avatud mõtteviisiga võib saavutada huvitavaid uuenduslikke tulemusi.
Kui panelistidelt küsiti, mis oleks vaktsiin erinevat liiki diskrimineerimise vastu, siis leiti, et see oleks sallivus, end ümbritsevate inimeste märkamine, üksteise tundma õppimiseks võimaluste loomine (kohtumised, dialoogid), samuti kodanike tahe ja sellega seoses poliitilistele jõududele nõuete esitamine – sest kui pole nõudlust, pole pakkumust.
Vaata pilte SIIT.