Oleme harjunud end naabritega võrdlema kõikvõimalikes kategooriates, vaatame siis ka sel puhul ringi. Soome investeerib jõuliselt oma biomajandusse ja ootab sealt 100 miljardi euro ulatuses vastutasu ning 100 000 uut töökohta. Soome saatkonnas Eestis toimus hiljuti ümarlaud Soome majandusministri ja Eesti asjaosaliste vahel, kus peateemaks oli just biomajandus. Läti loodab 13 aastaga paisutada oma biomajanduse ligi 12 miljardi peale. Euroopa biomajanduse mahuks hinnatakse üle 2 triljoni euro. Eestiski pannakse kokku biomajanduse arengukava ja oodatakse suuniseid värskest biomajanduse uuringuprogrammist, sest hinnanguliselt ligi kolmandik majandustegevusest toitub otse või kaude biomajandusest. Midagi toimub sektorites, mida varem peeti igavaks. Mis on muutunud?
Mis on biomajandus ning miks riigid ja ettevõtted sinna investeerivad?
Muutumas on mõtteviis. Maakera ökosüsteemid ja kliima on suure surve all ning see tõdemus vormib poliitilisi otsuseid üha enam. Küsimus on selles, kuidas majandustegevus inim- ja keskkonnasõbralikumalt ümber kujundada. Paljud riigid näevad siin lahendusena biomajanduse juurutamist. Biomajandus on (taastuvate) bioloogiliste ressursside tark ja ringlusse suunatud kasutus toidu ja energia tootmiseks ning bio-toodete ja materjalide loomiseks. Selliselt polegi siin midagi uut - neist sektoritest oleme pikka aega toitu, energiat ja materjale ammutanud. Vahepeal on olnud katkestus naftaajastu näol, kus paljude materjalide, toodete ja energia sisendiks sai fossiilkeemia. Kliimamuutuste kontekstis tuleb nafta nüüd kõrvale jätta, seetõttu olemegi tagasi oma põliste ressursside juures. Biomajanduse uus tulemine tähendab, et tänapäeva teaduse abiga suudame biomassist „välja võluda“ rohkem kasulikke materjale, kui me seda seni oskasime. Asendada plastikut, teha „nahka“ želatiinijäätmetest, luua riidekiudu või diislikütust puidumassist. Biomajanduses soositakse sageli nn kaskaadkasutust, kus bioressurssi töödeldakse kõrgeima lisandväärtuse prioriteedi alusel. Ehk siis – kui sul on nt elektri- ja sooja koostootmisjaam, mis kasutab luhaheina kütuseks, siis oleks mõttekam sellest heinast kõigepealt eraldada kasulikud kiud, toitained, mineraalid ja alles seejärel alles jääv põletada. Siis on ühikust biomassist kõige enam kasu. Selliselt saab biomajandus leevendada nii keskkonnakoormust kui ressursipõuda.
Kui biomajandus peaks vähemalt mingil määral suutma lahti siduda keskkonnakoormuse majanduskasvust, siis on selle eelduseks loomulikult väga selged biomassi jätkusuutliku kasutuselevõtu kriteeriumid. Metsa ei saa rohkem raiuda, kui seda peale kasvab. Põllumaid ei saa kurnata. Mitmekesisus ökosüsteemides tuleb säilitada, monokultuurid ei ole elujõulised jne. Ohtusid biomajandusega viltu minekuks on vähemalt sama palju kui helgeid perspektiive. Igatahes tuleb meil oma väärtuslikke loodusressursse õppida kasutama märksa nutikamalt ja mitmekülgsemalt ning kaotada oma sõnavarast mõiste “jäätmed”.
Siirdatud kalanahk inimkehal, puidujäätmetest kalasööta
Biojäätmeid tekib Euroopas hinnanguliselt 138 miljonit tonni aastas, millest kasutatakse vaid 25 protsenti. Seega potentsiaali jagub.
Islandi ettevõtte Codland suudab tänapäeval kalast kasutada 85%. See on üks kõrgeim määr maailmas. Nad otsivad väärtust sisikonnas, nahas, luudes… See tähendab, et nt kalanaha väärtust on nad kasvatanud 300% võrra. Teine Islandi ettevõte kasutab kalanahka inimesele naha transplantaatide loomiseks. Inimene pidi siiratud kalanahka paremini omaks võtma kui näiteks sea oma. Tehakse veel tursa seedetrakti ensüümidest gripiseerumit. Kalanduse ja põllumajanduse jäätmeid hinnatakse Euroopas ca 39 miljoni tonni peale, seega potentsiaali jagub. Põhjamaades on mitmeid arendusi, kus kalasööta toodetakse puidujäätmetest ja vetikatest. Maailmakuulus Jaapani farmer Takao Furuno suudab läbimõeldud (mahe)viljelusega saavutada ligi 40% suurema riisi tootlikkuse kui tavapärases intensiivpõllupidamises. Ta kasutab partide ja kalade sümbioosi, kus üks sööb seda, mis teist häirib ja lõpuks saavad kõik midagi. Sodankylä omavalitsus Soomes on ümber korraldanud toiduvarustuse süsteemi, suurendades kohaliku toidu tarbimist ning vähendades toidukadusid 20%. Näiteid on paljudest valdkondadest ja biomajandus ei ole ainult suurte korporatsioonide pärusmaa, kes tselluloositootmise jääkidest diislikütust toodavad. Meie ümber on palju väärtuslikku ressurssi, mida me kas väärkasutame, alakasutame või mida pole üldse märganud. Seega, see on justkui natuke meie kõigi asi, et leiaksime loodusressurssidele parima kasutuse. Kohaliku omavalitsuse ametnik, farmer, metsandustöötaja, aednik, toidutootja - kõik oskavad märgata võimalusi oma valdkonnas, et vähemalt vältida otsest raiskamist. Loomulikult ei tohi kõike ainult „tõhusalt kasutada“ ja peab jääma see osa ökosüsteemist, mis lihtsalt on. Ilma loodust toodeteks sildistamata. Lihtsalt, kui oleme otsustanud raiuda mingi koguse metsa või püüda teatud koguse kala, siis püüame võtta sealt maksimumi, et vähendada nii keskkonnamõju kui luua rohkem majanduslikku väärtust. Selge, et biomajandust saab edendada ainult ringmajanduse põhimõtete kohaselt. See on majandustegevuse ümberkorraldamine, mis loob uued ärimudelid ning võimaldab tasakaalustatud arengut.
Areng või kasv?
Üksjagu kasvu ja majanduse numbreid on siin loos esinenud, aga need ei tähista tingimata täiendavat kasvu vana majanduse kõrval, vaid sageli vanade protsesside asendamist uutega. Kui palju on mõistlik või üldse võimalik biomajandusega tarbimist (ja majandust) kasvatada, on iseküsimus, aga pole kahtlust, et meil tuleb oma elukorraldus kliima- ja inimsõbralikumaks kujundada. Biomajandusele üleminek annab aega juurde siin planeedil elamiseks ja oma tarbimishoiakute ümberkujundamiseks. Maakera ressursside ammendumise peamiseks põhjuseks on raiskav tarbimine. Ehk suudab biomajandus vähemalt selle raiskamise kaotada.
PS! Jälgisin ka Teaduste Akadeemia korraldatud biomajanduse teemalist seminari ja sellele järgnenud uudist, kus teadlased ei pidanud planeeritavat tselluloositehast loodust säästvaks. Nt tekib liigselt fosforit, mis paneb vee „õitsema“ ja tselluloosikuide, mis veekogu põhja ladestudes probleeme põhjustavad. Keeruline on selles hinnangus kahelda, aga ehk on siit võimalik samm edasi astuda ja leida moodus, kuidas need ained tagasi ringlusse tuua. Kui siit õnnestuks nuputada üks väärt ökolahendus, siis sellest teadmisest oleks huvitatud ka teised tselluloositehased üle maailma.