Millised olid Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna nominentide kohustused ja kas nende täitmine on tulnud mõne raamatu kirjutamise arvelt?
See aasta ei olnud väga palju üritusi, sest kõik keerles auhinnagaala ümber. Varasematel aastatel pidime rohkem esinema mitmetes Põhjamaades ja see oli päris lõbus – sain tuttavaks mitmete autorite ja kirjandushuvilistega. Eks see muutub põlvkonniti, kuna 1990ndatel ei pidanud me aktiivselt nominendikohustustega tegelema.
Vastupidiselt Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale võttis Finlandia preemia rohkem aega. Ma jooksin poolteist aastat ringi. Soomes toimus väga palju üritusi ja kohtumisi, mis algasid juba pool aastat enne raamatu "Jää" ilmumist.
Tänapäeval käib raamatu ilmumisega kaasas nii suur meediakära ja mul pole olnud sellest ajast saati võimalust millegi uuega tegeleda. Kunagi oli kirjaniku töö selline, et lõpetad ühe raamatu ära ja võid hakata juba järgmisega tegelema. Tänapäeval peetakse seda enesestmõistetavaks, et üks aasta tuleb kindlasti kulutada turundusele.
Kas nii suur meediakära raamatute ümber on vaid viimase aja nähtus?
See on kiiresti arenenud viimase 20 aasta jooksul. Ka siis, kui ma 15-aastaselt oma esimese raamatu välja andsin, oli lugemisõhtuid ja kohtumisi, kuid tänapäeval tuleb palju tööd teha meediaga. Vahel on mul hea meel, et ma olen vanema põlvkonna kirjanik.
Mis on teile tähtsam – olla Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna nominent või Finlandia auhinna võitja?
Finlandia auhinnal oli suurem praktiline väärtus, sest see mõjutas läbimüüki suurel määral ning see omakorda rõõmustas kirjastajaid. Kirjandusauhindade puhul on suurema väärtusega see, kui palju nad müüki mõjutavad kui preemiatasu ise.
Jättes kõrvale rahalise poole, siis millisel kirjandusauhinnal on teie jaoks suurem isiklik väärtus?
Ma olen rootsi kirjanik, seega eelistaksin ma Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinda. Soome-rootsi kirjandus jääb kestma vaid tänu soomekeelsele tõlkele. Ma olen müünud palju rohkem raamatuid soome keeles kui rootsi keeles. Kirjanik väljendab kunstilisust oma emakeeles. Seetõttu olen kurb, et ainus viis, kuidas mu looming säilib, on läbi tõlke. Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhind oleks sel juhul atraktiivsem, kuna minu emakeel tähendaks seal midagi.
Lõpetuseks – mida tähendab teile olla Põhjamaa kirjanik? Kuidas see eristab teid teistest kirjanikest?
Peamiselt tähendab see seda, et tuleb kirjutada väikeses keeles, kuid sellel on omad eelised. Meid toetavad valitsused, kes on teadlikult sellest, et kirjandus on keele säilitamiseks oluline. Meil on väga laiaulatuslikud toetussüsteemid autoritele. Arvestades, et meie keelegrupid on nii väikesed, ei ole võimalust, et kirjanikud elavad ära puhtalt müügitulude pealt. Raamatute kirjutamise puhul on tähtis, et kirjanikul oleks vaba aega. Palgatöö kõrvalt on seda aega raske leida. Meid, Skandinaavia kirjanikke ühendab see, et kui sinust on vähegi asja, siis toetab sind riiklik toetussüsteem ja see on ääretult oluline.
Anu Saluäär: Lundbergi lausetest tuleb vihjed üles otsida
Te tõlkisite Loomingu Raamatukogu sarjas peatselt ilmuva Ulla-Lena Lundbergi kirjutatud teose "Siber. Tiivuline autoportree" eesti keelde. Kuidas seda oli tõlkida – keelekasutus, nüansid?
Anu Saluäär: Raamat oli mingil määral linnuteaduslik, mis oli tõlgitav. Selle jaoks on ametlikult kinnitatud linnunimede nimekirjad ja Ornitoloogia Seltsi ametlik kodulehekülg, kust leiab kõige uskumatumaid linnunimesid. Aga muus mõttes ta ei ole väga kergesti tõlgitav autor.
Kas saaksite täpsustada?
Kui linnuteadusega sai hakkama teatmeteoste abil, siis nõukogude elu puudutava tõlgendamisega oli raskem. Ulla-Lena Lundberg viibis Nõukogude Liidus külalisena, kuid meie oleme seal elanud, seega on arusaamine teine. Tõlget oli vaja natuke kohandada meie isikliku sõnavaraga, et tekst mõistetav oleks eestlasele. Näiteks, et tema ütleb kalurikollektiiv, kuid meie ütleme selle kohta kolhoos – taolised asjad.
Samuti väljendab ta ennast kujundlikult. Tema lausetest tuleb alati aru saada seda, kuhu ta tegelikult need vihjed on jätnud. Ta kirjutab peidetud stiilis, et ütleb lihtsa lause, mille taga peitub hoopis teine mõte. Tõlkija peab sellel juhul väga kindlalt järgima tema mõttemaailma, et mida ta tahtis öelda selle lausega. Näiteks selline lause: "Et mina siis ei tea, kuidas on Siberis lind olla." Mõte seisneb selles, et ta käsitleb ennast linnuna , loomariigi osana. Ja eesti keelde tõlkides peab lause kõlama nii, et lugeja sellest mõttest aru saaks.
"Siber. Tiivuline autoportree" on samal ajal nii faktikirjandus kui ka filosoofia. Teos annab teadmiseid sellest, milline on elu Siberis. Teisest küljest võib seda käsitleda ka mõtteraamatuna, ta annab ainet mõtisklemiseks selle üle, milline on inimese roll looduses.
Ulla-Lena Lundbergi ja Anu Saluäärega vestles Stefani Liivak Tallinna Ülikoolist. Lundberg kohtus kirjandushuvilistega selleaastase Põhjamaade raamatukogunädala "Talv Põhjalas" raames toimunud arutelul Keilas Harju Maakonnaraamatukogus. Vajuta siia, et lugeda kokkuvõtet ja vaadata pilte kohtumisest.