Krisjane hinnangul ollakse Lätis valusalt teadlikud, et rahvastik kahaneb, eriti äärealadel. Pikka aega on Läti olnud tunnistajaks ulatuslikule väljarändele ja rändepööret seni toimunud ei ole. Lähema 10 aasta perspektiivis või ehk ka veidi kiiremini võiks see siiski aset leida. Väljarännet on elavdanud pikaajaline ebakindlus ja järsk majanduslangus aastal 2008. Peamiselt on Lätist mindud Ühendkuningriiki, Saksamaale, Rootsi, Norrasse ja Islandile. Läti kodanike hulga kasv on viimastel aastatel toimunud Norras ja Saksamaal, Iirimaal on lätlaste arv aga vähenenud. Viimased aastad on siiski toonud teatava rände rahunemise. Umbes 40% Lätti saabujatest on tagasirändajad. Hoogustunud on ka õpiränne nii Euroopa Liidust kui ka väljastpoolt. Vanuseliselt lahkuvad enim noored.
Burneika sõnul on Leedu peamine küsimus, kas mobiilsus Balti- ja Põhjala riikide vahel viib rohkem integreeritud regiooni sünnini või saab Leedust hoopis Põhjala ääremaa. Tehtud on palju uuringuid, mis püüavad selgitada, miks väljaränne Leedust on viimastel aastakümnetel olnud suurim kõigi Euroopa riikide seas. Siin on olulised struktuursed faktorid: Leedu on kaotanud kolmandiku töökohti. Väljaränne on selle loogiline tulemus, kuna paljudes piirkondades on kadunud pooled töökohad. Küsimus on pigem, kuhu minna, mitte kas minna ehk kas liikuda teistesse Leedu piirkondadesse või kolida välismaale. Kahjuks on Leedus üsna nõrgad sotsiaalsed sidemed kesksete tõmbekeskustega, seega valitakse tihti väljaränne Leedus elukoha muutmise asemel. Siiski on tänaseks Leeduski toimunud rände rahunemine. Sisseränne kolmandatest riikidest on kasvanud, samuti tagasiränne – aset on leidmas rändepööre.
Tammaru selgitas, et Eestis on üldine rändepööre juba mõned aastad tagasi toimunud ja see on aset leidmas ka Soome-Eesti suunal. Toimub rände rahunemine. Eraldi tõuseb esile uusimaastumine. Suunad, kuhu Soomes liigutakse on aastate jooksul muutunud, kolm neljast Eestist Soome kolijast seab end sisse Uusimaa regioonis.
Soome liikumisel on olnud tipphetked – esmalt pärast taasiseseisvumist ja nullindate lõpus, pärast liitumist Euroopa Liiduga ja eriti viimase majanduskriisi ajal. Selgelt on näha ka see, et oleme jõudnud pöördeni Soome rände osas. 2019 oli esimene aasta, kus Soomes elavate eesti keelt emakeelena kõnelejate hulk vähenes, ehkki siit Soome liikujate hulk veel kergelt kasvas.
Soomes elavate eestlaste seas on neid, kes käivad kodumaal igakuiselt, ent on ka neid, kes külastavad Eestit pigem harva, 1-3 korda aastas või veel vähem. Kodumaa külastamise põhjused on erinevad. Soome rännanute populatsiooni on mitu korda uuritud ses osas, kes soovivad tagasi pöörduda või kavatsevad võõrsile jääda. Viimases uuringus küsitleti 2000 inimest, kelle seast 28% kavatseb tagasi Eestisse tulla, 31% mitte ja ülejäänud ei oska seda öelda. Sarnase tulemuse andis ka 10 aasta tagune uuring. Tagasipöördumise plaanid ei tundu seega olevat väga otseselt seotud majandustsükliga, pigem isiklike põhjustega. Kõige olulisem põhjus, miks soovitakse Soome jääda, on majanduslik heaolu - seda toob esile 60% inimestest. Enam kui kolmandik toob esile ka tööalaseid arenguvõimalusi, rahulikku eluviisi ja sotsiaalset turvatunnet. Oluline faktor on vanus – üle 40-aastased soovivad enam tagasi kodumaale tulla. Tähelepanu tuleb lisaks pöörata sellele, mida tehakse Soomes teenitud rahaga. Need, kes kasutavad raha kinnisvara soetamiseks või renoveerimiseks Eestis, mitte Soomes, soovivad pigem kodumaale tagasi pööruda.
Krisjane, Burneika ja Tammaru ettekannetega saad tutvuda SIIN