Keset novembrirõskust sõidangi koos oma võõrustaja, Põhjamaade Ministrite Nõukogus töötava Eha Vainuga Narva. On tööpäev. Sellegipoolest koguneb raamatukokku palju inimesi. Raamatukogu juhataja Maritsa Ort demonstreerib muljetavaldavat kogu Rootsi kirjandusest, tõlgetena eesti ja vene keelde. Mõningaid inimesi publiku hulgast mäletan veel 2011. aastast. Tookord esitati mulle küsimusi soomerootslaste ja Soome venekeelse elanikkonna kohta. Seekord soovivad narvakad arutleda eelkõige kirjanduse ja ajaloo teemadel. Järgmisel päeval ootab kohtumine umbes kolmekümne õpilasega Narva Soldino koolist. 2011. aastal tundis osa venekeelsest elanikkonnast muret: tervelt 60 protsenti õpingutest pidi peagi hakkama toimuma eesti keeles. „Kuidas sellega läheb?“ uurin direktorilt. „Hästi. Matemaatikas ja bioloogias kasutame samasid õpikuid, mida kasutatakse eesti õppekeelega koolides. Õpilased on üksteisele toeks: eesti keeles osavamad õpilased abistavad oma sõpru.“
Kummalgi pool Vene piirina toimivat Narva jõge kõrguvad kaks kindlust. Hermanni ja Jaanilinna linnus. Taksosõit on Narvas odav: rahvas toob bensiini Venemaalt. Ligi 90 protsenti Narva elanikkonnast on venekeelne, kuid need ajad, mil inimesed olid oma laste eesti keele õpingutele vastu, on nüüd möödas. Ühes kohvikus jagab Eha kiidusõnu noortele ettekandjatele, kes teenindavad meid meeleldi eesti keeles, isegi kui nad pole sellega harjunud.
„1990. aastate algul kolis mingi osa elanikest Venemaale,“ räägib Sillamäe linnaraamatukogu juhataja, kelle enda juured on Ingerimaal. „Inimesed ei teadnud ju, mis ees ootab.“ Tänapäeval panustatakse Eestis kultuuride paljususele, et kõik eestimaalased (vene keeles: estonozemeltsõ) tunneksid end kaasatuna. Väiksemates linnades toimib raamatukogu suhtlemise ja vaba mõttevahetuse keskusena. Raamatukogutöötajate käsutuses on juhiga auto, mille abil hoolitseda kontaktide eest oma kolleegide ja lugejatega.
Sillamäe võib uhkustada vastselt renoveeritud kultuurikeskusega, mis on pärit aastast 1949. Stalini ajastu kaunistusi nähes haarab mind sama tunne nagu Milano keskvaksali puhul, mis on Mussolini-aegse arhitektuuri koletis. „Need viivad tõesti samale lainele,“ naerab filmimees Ilmar Taska, kellega kohtun Tallinnas. „Sellegipoolest on tegemist kultuurimälestisega, osaga meie ajaloost.“ Mõned aastad tagasi tõi Ilmar Eesti Vene teatris lavale Erland Josephsoni näidendi „Üks suveöö Rootsis“, mis räägib Andrei Tarkovskist. Lavastus võeti väga hästi vastu, eriti Sillamäel, kus seda mängiti just siin kultuurikeskuses.
Ljudmilla Kazarjan on korraldanud Tartus neli aastat festivali, millel astuvad üles vene keeles kirjutavad poeedid erinevatest riikidest. Üritust sponsoreerivad Eesti Kultuurkapital ja Tartu linnavalitsus. „Palju asju on paranenud,“ ütleb Ljudmilla venekeelse elanikkonna viimaste aastate olukorra kohta.
... Narvas tahab külalislahke Maritsa viia mind kangesti Narva-Jõesuusse, kus minu vanaisal oli kunagi suvila. Ehitasin seal kolmeaastasena liivalosse. Võibolla just sellepärast on mul Eesti vastu nii soojad tunded? See maa on osa minu enda loost. Nii minevikus kui ka praegu. Tallinnas näen killukest nii vene kui ka soomerootsi kultuurist Eesti Draamateatris. Teatri mängukavas on Dostojevski „Vennad Karamazovid“ ja Bengt Ahlforsi „Tuhk ja akvaviit“.
Zinaida Lindén