Eesti on juba asunud tegema ettevalmistusi Euroopa Liidu eesistumiseks 2018. aasta esimesel poolel, kirjutab Marko Mihkelson, Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees. Kuigi maailm on dünaamiliselt muutuv, nagu on õpetanud meile 11. septembri terrorirünnakute järelmõjud, on alati kasulik hoida pikemat visiooni ja püstitada eesmärke. Üheks selliseks on kindlasti Eesti tegevus Euroopa Liidus, eriti aga valdkondades, mis võiksid kujuneda ka kaheksa aasta pärast meie eesistumise sisulisteks teemadeks. Merekeskkond ja katastroofid
Läänemere strateegia on Saksamaa, Poola, Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Taani ja Eesti vaheline kokkulepe keskenduda ühiselt konkreetsetele poliitikavaldkondadele ja projektidele. Eesmärgiks on muuta regioon Euroopa Liidus nähtavamaks ja konkurentsivõimelisemaks. Järgnevalt puudutaksin kolme valdkonda, millele Eestis võiks Läänemere strateegia kontekstis eelolevatel aastatel tulevast eesistumist arvesse võttes eraldi tähelepanu pöörata. Läänemere äärseid riike on tihedalt sidunud mure meie ühise mere keskkonnaseisundi pärast. Mehhiko lahel toimunud õnnetuste tõttu on hakatud maailmas üha enam mõtlema ka kõige väiksema võimaliku toimumisprotsendiga keskkonnakatastroofide ja nendele reageerimise peale. Läänemerel võiks see tähendada näiteks kõigi halbade juhuste kokkusattumusel kahe täislastis naftatankeri kokkupõrget. Sellise õnnetuse likvideerimiseks tuleks tegutseda kiiresti, kogu Läänemere riikide käsutuses oleva päästetehnikaga ja koos ühise juhtimise all. Täna me poleks selleks veel valmis. Läänemere strateegia all on projekte, mille ülesandeks on koostöö tugevdamine Läänemerel toimuvatele õnnetustele reageerimisel. Nende projektide õnnestumine ja edasiarendamine on ülimalt tähtis. Nii võiks olla Eesti Euroopa Liidu eesistumise ajal võimalik korraldada juba kõiki Läänemere-äärseid riike kaasava keskkonnakatastroofi likvideerimise ühisõppus. Ruum tuuleparkidele, sadamtele, kalapüügile ja turismile Läänemeri on tee siinsete riikide vahel. Mereteed kasutanud reisijaid võisid osad meist kevadel vaid kadestada, kui Islandilt jagus tuhka kõikjale Euroopa lennutaevasse. Läänemerel ei sõida aga ainult reisilaevad ega kaubalaevad. Läänemeri tähendab ka ruumi avamere tuuleparkidele, sadamatele, võimalust tegeleda kalapüügi ja turismiga. Läänemeres on saared. Läänemere põhjas on ohtlikud laevafrakid ning jäätmed. Läänemeri on tundlik meri ja Läänemerel on merealasid, mida tuleb nende unikaalse keskkonna tõttu kaitsta. Siin on rohkemgi veel erinevaid huvisid, mis kahjuks omavahel sageli põrkuvad. Ülioluline nende huvide konflikti lahendamisel on Läänemere ruumilise planeerimise alane koostöö. Kui mitte varem, siis vähemalt Eesti eesistumise ajaks võiksime jõuda ühisele arusaamisele Läänemere ruumilise planeerimise põhimõtetest. Eesti eesistumise ajal toimuval ülemkogul Tallinnas võiks meie peaminister oma kolleegidele laiali jagada siin trükitud Läänemere ruumilise planeerimise põhimõtteid arvestava kaardi. Sellele kaardile oleksid märgitud merekaitsealad, kõik võimalikud asukohad tuuleparkidele, gaasitorudele, sadamatele, sidekaablitele, meremagistraalidele. Seda horisontaalvaldkonda toetavad hetkel Läänemere strateegias projektid, mis on suunatud näiteks Läänemere merekaitsealade võrgustiku täiendamisele ja keskkonnasõbralike sadamateenuste arendamisele. Nimekiri turutõketest Läänemere riigid moodustavad osa Euroopa Liidu siseturust. Selle all tuleb mõista ühtset turgu, kus kaubad, kapital, inimesed ja teenused liiguvad vabalt. Täna räägitakse palju sellest, et siseturg ei toimi ulatuses nagu ta võiks. Kuuleme palju oma ettevõtjatelt ja töötajatelt, et nad on Euroopa siseturul kokkupuutunud bürokraatlike turutõketega. Kahjuks on ka liikmesriike, kes ei olegi oma turu avamisest huvitatud. Räägitakse integratsiooniväsimusest ja siseturus pettumisest. Seda on kurb kuulata, sest toimivast ja avatud siseturust on võita kõigil. Eesti on võtnud siseturu toimimise Läänemere regioonis üheks oma peateemaks Läänemere strateegias. Eesti eesistumise ajaks võiks Läänemere strateegia siseturu poliitikavaldkond toimida foorumina, sarnaselt Põhjamaade Ministrite Nõukogu turutõkete foorumile. Võiks ette näha, et kord aastas on Eesti eesistumise perioodiks see foorum andud välja nimekirja turutõketest, mida regioonis tegutsevad ettevõtjad ja töötajad on tunnetanud. Nimekirja juures oleksid ettepanekud, mida peaks tegema erinevates liikmesriikides nende kaotamiseks ja tähtajad, millega liikmesriigid on arvestanud. Eesti eesistumise aja lõpuks võiksime eesistumisest kokkuvõtteid tehes vaid tõdeda, et Läänemere turutõkete foorumilt tulnud nimekiri on ammendunud. Mõistagi eeldab kõik eelnev pingsat tööd juba täna. Läänemere strateegia tegevuskava tuleb hoida pidevas liikumises, täites seda uute ideedega. Seda pole sugugi lihtne saavutada, sest veel täna ei ole Läänemere strateegial oma rida Euroopa Liidu eelarves. Seepärast tuleks ka töötada selle nimel, et uues, 2014. aastast käivituvas eelarveperspektiivis oleks ka Läänemere strateegial, nagu teistel regionaalsetel ühisarendustel, omad vahendid. Marko Mihkelson (IRL) kirjutas artikli enne 17. septembril 2010 Tallinnas toimunud kõrgetasemelist rahvusvahelist konverentsi "Läänemere strateegia ja siseturg". |
Mihkelson: Eesti võiks võtta eeskuju Põhjala turutõkete foorumist
|
Läänemere strateegia on soov suurendada siinsete riikide kodanike, ettevõtjate, teadlaste, ametnike, erinevate huvigruppide esindajate ja poliitikute omavahelist koostööd, et suureneks seni vähekasutatud ühispotentsiaal ning kaoks umbusk piiriüleste ettevõtmiste suhtes. Kaheksast Läänemere-äärsest Euroopa Liidu riigist kuus on väikesed. Väikese riigi teevad suureks tema liitlased. Kust neid liitlasi ikka paremini leida, kui oma naabrite hulgast. Naabrid on need, keda sa kõige sagedamini kohtad ja kuuled, seetõttu on naabri murest lihtsam aru saada. Koos tegutsedes on võimalik ka ambitsioonikamaid eesmärke ellu viia. |