Selgus, et ka kõige lihtsamana näiv säästuplaan, ei pruugi lähemal vaatlusel osutada sugugi lihtsaks. Näiteks säästupirnidele üleminek on tülikas protsess, sest uute tehnoloogiate kasutajatugi on puudulik. "Lampide osakonnas on üks noormees, kellel käed tööd täis ja kuskilt otsast ei näi ta soovivat minuga suhelda mingite elektripirnide teemal. Pöördun murega letimüüa poole, kes kahetsedes vastab, et tema küll ei tea. Proovib ise telefoni teel lambiosakonna noormehelt küsida, kuid saab ka korvi," kirjeldab Saale Randaru seiklust poes. "Lõpuks leiab ta mulle ühe tapeediosakonna töötaja, kes ka pirnidest üht teist teadma peaks." Ehitus- ja elektritarvete kauplustes on pilt väga kirju. Mõnes poes on juba olemas korralik valgustend lampide testmiseks, samas vedelevad paljudes poodides säästulambid suurtes kastides kui odavmüügiriided ja infot pole kusagilt võtta. "Kui ostad uue valgusti, pakutakse poes selle juurde sobilikke hõõglampe. Kui tahad säästlikumat varianti, pead ise täpselt teadma, mida ja millisest poest küsida," tunnistab Saale. Pered kasutasid mitmeid lihtsaid nippe ja proovisid rakendada ka keerukamaid tehnoloogilisi lahendusi. Tartu perel õnnestus – mugavustest loobumata - elektrikulusid ligi 200 krooni võrra kuus vähendada. Seega säästu planeerimine võtab aega ja nõuab üksjagu omal käel uurimistööd. Säästutehnoloogiad ei jõua sageli omavahel seotud tootegruppide arendusse - säästupirn on, aga valgustivalik, kuhu see pirn sobiks, on pea olematu. Omamoodi dilemma peitub selles, et tehnoloogia areng on niivõrd kiire, mistõttu avalikkuse teavitamine ei suuda sammu pidada. Samas peabki see tehnoloogia tublisti arenema, sest hetkel ei ole veel midagi väga suurepärast ette näidata. Ja mida kiiremini see areneb, seda odavamaks omakorda muutub tarbijale. Eksperiment leidis kõlapinda ja tunnustust ka Kredexi koordineeritud Energiasäästunädalal 9.-16. novembrini. |