Nagu Peeter Eek foorumi avaettekandes mainis, sõltub jäätmevabaduse saavutamine suuresti ka mõiste „jäätmed“ defineerimisest. Alati jääb üle midagi, mis konkreetse protsessi jaoks pole tarvilik – seega „jäätmed“ ikkagi jäävad. Mida oskame nendega peale hakata? Siin lähebki pilt keerulisemaks: kas jäätmetest tehtud või uuskasutusse võetud asjad peaksid vastama täpselt samadele keskkonnanõuetele, ohutus- ja kvaliteedinormidele mis uued asjadki? Oleme harjunud paljude normidega, mis meie elu turvalisemaks ja mugavamaks muudavad ning milles ei tahaks mööndusi teha. Samas materjal väsib, ümbertöötlemisel võib tekkida mitmeid uusi jääke jne. Paljuski loob taas- ja uuskasutus tootearenduses sageli juurde ka bürokraatiat – tekib vajadus uute nõuete, standardite, järelevalve järele jpm. Loomulikult saab palju olulisi asju korda saata ka õhinapõhiselt, nagu sümpaatselt näitas Kristi Zolgo Taaskasutuskoja ettevõtmisi tutvustades. On vaja tahet ja oskust märgata, et kasutuseta jäänud asjadele uus elu anda, kaasata ja harida selle käigus inimesi, kasvatada mõttekaaslasi, kogukonda. Nii muutuvadki vanad potid ehk ... lambikupliteks?!
Raiskamist saab vähendada nii asjade eluea pikendamise kui optimaalsema elukorralduse loomisega. Annika Kruuse Malmöst tõi välja mitmeid linnaplaneerimise ja kodanikualgatuse näiteid, mis võimaldavad luua keskkonda, mis koormab vähem, kuid annab rohkem. Malmö püüab jõuliselt tuua rohkem loodust linna, nii et inimesed ei peaks sõitma linnast välja loodust nautima ja teistpidi – et linn ise suudaks paremini toime tulla kliimamuutustega. Näiteks rohekatused aitavad leevendada kanalisatsiooni koormust suurte vihmahoogude korral, toimides samas ka termoregulaatoritena. Sama mõju on hästiplaneeritud rohe- ja sinialadel linnaruumis.
Kestliku arengu võimalused jagamisühiskonnas: ole ise muutus, mida soovid maailmas näha
Siit jõuamegi ühe põneva kokkupuutepunktini keskkonnakoormuse vähendamise või kestliku arengu ning jagamisühiskonna ideaalide vahel. Oleme harjunud järjest enam andma vastutust ära erineva tasandi haldusaparaadile, delegeerinud vastutuse nii oma toidu, tervise, hariduse kui keskkonnahoiu ja paljude muude meie elu tahkude eest riiklikele ja kohalikele ametkondadele. Nüüd näeme, kuidas järjest kasvav hulk inimesi soovib vastutust tagasi võtta: hakata ise otsustama ja vastutama oma vahetus läheduses toimuva, aga ka kaugemal toimuva eest. Ametkondade sõnastatud nn kestlikke majandusmudeleid hakatakse ellu viima kodanikualgatuse korras. Seega saavad ametnikud ja eksperdid tunnistada, et justkui tehakse õiget asja rohemajanduse, ringmajanduse, biomajanduse egiidi all, aga tehakse seda oma moel, veel normeerimata raamistikus. See tekitab (esialgu) palju segadust, kes mille eest peab vastutama. Kaidi Tamm oli kokku pannud justkui väikese käsiraamatu kogukonna ja omavalitsuse koostöö võimalustest ja komistuskividest jäätmevaba jagamisühiskonna loomisel. Millised on need ootused ja hirmud mõlemalt poolt, mis koostööd mõjutama hakkavad? Näiteid tõi Tamm sellest, miks kukkus prügikoristuskampaania „Teeme ära!“ Saksamaal suuresti läbi. Riinu Lepa ettekandest tuli selgelt esile, et Väikese jalajälje ökokogukonda koondunud inimesed on otsustanud hakata „elama ise seda muutust“, mida nad soovivad maailmas näha. Selline elukorralduse muutus nõuab kahtlemata suurt julgust, aga annab selgelt kõige kiiremini tulemuse või vähemalt rahuolu oma tegevuste vahetust mõjust.
Transition Networki (siirdekogukondade võrgustik) kuuluva Bristoli linna oma raha projekt kuulub kahtlemata samuti kategooriasse „Ole ise muutus, mida soovid maailmas näha“ ja paistab esmapilgul üksjagu hullusena. Seda kogemust jagas Ciaran Mundy. Bristoli eesmärk on hoida oma raha juurutamisega majandustegevusest tulenev rikkus oma linna piirides, mitte saata seda mööda ilma laiali suurkorporatsioonide pangaarvetele. Ligi kolme aastaga on ringlusse jõudnud ca ühe miljoni väärtuses Bristoli naelsterlingeid ja plaanid on neil suured. Linnapea on uhkelt deklareerinud, et võtab oma palga välja kohalikus vääringus ning üha enam lisandub ettevõtteid, kellega saab arveldada kohalikus rahas.
Lõpetuseks tuleb nentida, et standardsed lahendused enam rahulda ning jagamisühiskonna (või tuleks öelda hoopis vastutusühiskonna) džinni enam pudelisse tagasi ei topi. Samas säilib kogu meie keeruka elukorralduse juures inimestel vajadus abi järele, et orienteeruda toodete/teenuste kvaliteedis, ohutuses, kestvuses, keskkonna- ja muudes mõjudes. Üks lahendus on ilmselt majandustegevuse paikkonnastumine, bioregioonide teke. Seal on vastutus- ja väärtusahelad läbipaistvad, toimingute mõju on koheselt nähtav lähimas ümbruskonnas ning seetõttu väheneb vajadus keeruka haldusaparaadi ja standardiseerimise järele. Niisamuti tuleb kuidagi ületada vastuolu valitsustasandi retoorikas, kus ühelt poolt veendakse meid säästma, vähendama, säilitama, taas- ja uuskasutama ning teisalt soovitatakse vahetada välja uue vastu, asendada, tarbida nutikamalt. Sest majanduskasvu imperatiivist ei saa kuidagi mööda...
Järgmiste kohtumisteni
Madis Tilga, Roheviku meeskonna nimel
Vaata ettekandeid meie Youtube'i kanalist.
Vaata Rohevik 2016 fotogaleriid: