Mis juhtus ja mida tehti Kopenhaagenis?
Minu tööandja, Põhjamaade Ministrite Nõukogu peakorter Kopenhaagenis uppus päris korralikult, kui 2011. aasta suvel tabas Kopenhaagenit paduvihm. Vaatame arve. Tallinnas 1 tunniga maha sadanud 40 mm vihmavett peeti erakordselt suureks. Kopenhaagenis sadas 2 tunniga 150mm! Teadaolevad (kindlustusse jõudnud) rahalised kahjud olid 1 miljard dollarit, hulgaliselt nn kriitilise taristu häireid (keldrites paiknevad IT-süsteemid/serverid, haiglad). Päästeteenistused olid suurelt jaolt halvatud. See oli tõsine äratuskell. Kuigi juba tollal oli Kopenhaagenil olemas oma kliimamuutustega kohanemise plaan, siis nüüd läks alles kiireks tööks. Linn jagati mitmeks valgalaks ja kaardistati üksipulgi (lausa hoonete kaupa), kuhu vesi voolab, kus oleks veel võimalik lasta imbuda, kuhu koguda või tekitada „viivitusi“ veevoolule. Koostati „veepuiesteede“ kaart. Aga need „puiesteed“ ei ole suured kollektorid, vaid mitme funktsiooniga „sini-rohealad“. Üks kaasaegse linnaruumi planeerimise nurgakivi on polüfunktsionaalne kasutus. Seesama põhimõte sai nüüd lihtsalt juurde uue mõõtme - arvestada tuleb ka vihmaveega. Kui varem püüti kokku sobitada autod, jalakäijad, ratturid, roheala, siis nüüd tuli samas skeemis koht leida ka vihmaveele. Üksjagu betooni ja asfalti kaevati ülesse, tekitati asemele rohekoridore, mis üleujutuse korral muutuksid jõesängideks. Sellised hübriidtänavad on tavaolukorras rohealad, suurvee ajal sinialad. Suured mänguväljakud, staadionid, pargid kujundatakse selliselt, et üleujutuse korral saab sinna (veepuiesteede abil) juhtida vett ning need muutuvad järvedeks. Asfalt, betoon, sillutis ja muu kõvakate paneb koormuse kanalisatsioonile, mida ei ole mõistlik ülemäära laiendada . Ühte naabruskonda Kopenhaagenis vaadates tuli välja, kui palju on tegelikult seda pinda, mis kogub vihmavett ja kust see satub kanalisatsiooni. Pinnalaotusest 33 % oli katused, 33% teed, 25 % hoovid (valdavalt sillutise all) ning ainult 8 % rohealad. Selge oli see, et veele tuleb leida muid nutikaid kohti peale kanalisatsiooni. Kindlasti oleks mõistlik mistahes linnas iga kord kriitiliselt olukorda hinnata, kui ehitaja/arendaja soovib linnaruumi taaskord sillutisega „vääristada“.
Las kallab
Sellisel vihmavee planeeringul on ka selged sotsiaalmajanduslikud mõjud. Väheneb õhusaaste, kinnisvara muutub väärtuslikumaks, riik saab rohkem makse ning hoitakse ära palju uputusega kaasnevaid kahjusid. Finantsanalüüs tõi välja, kui palju oleks mõistlik kulutada nn vihmavee planeeringutele. Sellise „sini-rohelise“ planeeringu elluviimine Kopenhaagenis võiks maksta 1,3 miljardit dollarit. See on kaks korda odavam kui nn „halli“ lahenduse ehk tavapärase kanalisatsiooni võimekuse tõstmise korral. Ja loomulikult on nad taanlastena lahkelt nõus maailmale müüma nii oma uut know-how′d kui konkreetseid tehnilisi lahendusi, mudeleid. Tõeliselt kestlik ekspordiartikkel.
Selle suurejoonelise ettevõtmise õnnestumise võti on aga jällegi suuresti inimeste kaasamises, kogukonna tekitamises. Need inimesed soovivad ise kaasa lüüa oma elukeskkonna paremaks ja ilmastikukindlamaks muutmisel. Protsessi kestel luuakse 13 000 töökohta, inimestel tekib linnaosades „oma aia tunne“, sest nad saavad ise mõjutada seda nägu ja tegu. Seega, las kallab, kui meil sellest olemine ainult paremaks läheb!
Rõõm on näha, et ka Tallinnas on teemad vähemalt 2020 ja 2030 Rohelise pealinna tegevuskavas osaliselt olemas. Ehk õnnestub need eesmärgid tuua isegi lähemale. Põhja- ja Baltimaade koostöö raames on Põhjamaade Ministrite Nõukogu kindlasti omalt poolt valmis panustama.
Järgmine üleujutus Kopenhaagenis oli 3 aasta pärast.