Oli möödunud vaid nädal veristest sündmustest Vilniuse teletorni juures ning minu saabumispäeval kulmineerus konflikt Riias mitme süütult kaotatud eluga. Kremli uued reaktsioonilised jõud püüdsid pöörata tagasi neid demokraatlikke saavutusi, mille vahetuks tunnistajaks olin varasematel aastatel Moskvas ja Balti riikides olnud.
Infobüroode asutamise otsus oli oktoobris küll tehtud, kuid pärast Vilniuse sündmusi otsustas nõukogu president, Taani Põhjamaade koostöö minister Thor Pedersen protsessi kiirendada ning avada need oma külaskäigu ajal Balti riikidesse juba jaanuari lõpus.
Käisime välisminister Lennart Meriga kohtumas barrikadeeritud Toompeal. Meie vestluse ajal riivas ta käsi aeg-ajalt laual lebavat aparaati, millega oli võimalus Soome mobiiltelefonivõrgu kaudu võtta otse ühendust läänega, juhul kui tavaliinid peaksid olema läbi lõigatud. Ta oli tänulik lääne igasuguse toetuse eest ja kindel, et kui pinge Moskvas on üleval, suudab Eesti rahumeelselt saavutada iseseisvuse de facto.
Uus valitsus ja linnajuhid aitasid meid igati. Meil õnnestus leida nii kontoriruumid kui korter infobüroo direktorile ning järgmisel nädalal said minister Pedersen ja PMNi peadirektor Fridtjov Clemet tähistada uue PMNi infobüroo avamist imelistes keskaegsetes ruumides Tallinna vanalinnas. Kuni soomlasest direktori Leo Saloneni saabumiseni aprillis palgati kontori tööd juhtima rootsi keelt kõnelev eestlanna Mare Luts.
See oli tähtis poliitiline sündmus, mis mitte ainult ei väljendanud Põhjamaade solidaarsust Eestiga, vaid rohkem ehk isegi viie Põhjamaa valitsuse ühist suhtumist Baltimaade iseseisvuspüüdlustesse.
Kõik Põhjala riigid toetasid neid arenguid, kuid igaüks omast lähtepunktist. Island, Taani ja Norra rõhusid ametlikule seisukohale mitte tunnistada Nõukogude annekteerimist 1940. aastal, mis muidugi piiras meie praktilisi sidemeid Baltimaade ametkondade ja rahvaga. Rootsi ja Soome olid leidnud teist laadi tasakaalu ühelt poolt mittetunnistamise ja Nõukogude Liiduga säilitatud delikaatsete suhete, teisalt Eestiga lähedaste ajalooliste, emotsionaalsete ja kultuurisidemete vahel.
Vabade valimistega Balti riikides 1990. aasta algul ning eriti pärast 1991. aasta jaanuarisündmusi need erinevused kadusid. Kopenhaagenis oli 20. detsembril 1990 sealse Baltimaade infobüroo avamise tähistamiseks toimunud 5+3 Põhja- ja Baltimaade välisministrite kohtumine.
Minister Thor Pedersen, Islandi välisminister Jón Baldvin Hannibalsson ja paljud Põhjamaade parlamendiliikmed tegid solidaarsusvisiidi Baltimaadesse jaanuaris-veebruaris 1991. Sama aasta veebruaris kutsuti Balti parlamendiliikmed juba vaatlejatena Põhjamaade Nõukogu istungile.
Pärast ebaõnnestunud augustiputši Moskvas taastas 24. augustil 1991. aastal Island esimesena ja seejärel Taani diplomaatilised suhted Eestiga. Seda eeskuju järgisid peagi teised. PMNi infobüroo sai nüüd keskenduda inimestevahelisele kogemustevahetusele ja koostööprojektidele, mis on aidanud kaasa viimasel kahel aastakümnel toimunud imetlusväärsele Põhja- ja Baltimaade integratsioonile.
Aastal 2010 oli Taani rotatsiooni korras taas PMNi eesistujamaa, keskendudes üsna teistsugustele teemadele – kliimamuutused, energia, teadus ja innovatsioon –, milles Põhja- ja Baltimaade regioon tugevat eeskuju näitab.
Koos PMNi esindusega Eestis tutvustasime Uue Põhjala Toidu algatust, mis on kajastunud Eesti juhtivate restoranide püüetes uuendada Eesti toidukunsti lihtsuse, vanade traditsioonide ja värske kohaliku tooraine kasutamisega.
Oleme pööranud tähelepanu toodete, teenuste ja inimeste vaba liikumise suurendamise vajadusele. Kahe kogenud mehe, Läti endise peaministri Valdis Birkavsi ja Taani endise kaitseministri Søren Gade raport on aidanud kaasa Põhja- ja Baltimaade välis- ja kaitsepoliitika koostöö edendamisele.
Meie taasleitud Põhja- ja Baltimaade sugulus ei peaks aga samas tähendama ümbritseva maailmaga vähem arvestamist. Eesistumisprogrammi püüdlused tutvustada säästva arengu võimalusi ja piirkonna sidusust on olnud suunatud ka meie juhtiva innovatiivse ja konkurentsivõimelise positsiooni hoidmisele maailmaturul.
Tookord 1991. aasta jaanuaris viibisin ma Tallinnas vähem kui kaks päeva. Meie reis jätkus Riias ja Vilniuses sama ülesande sama eduka täitmisega. Mäletan, et Riias oma ööbimiskohas Ridzene hotellis pidime astuma üle põrandal kuhjuvate klaasi- ja peeglikildude hotelli fuajees, kus üks «must barett» oli avanud automaaditule.
Vilniuses kohtusime parlamendihoones nii president Vytautas Landsbergisega kui jahipüssidega relvastatud vaprate noormeestega, kes liivakottidest rajatud ajutiste kaitsevallide taga olid valmis hoonet korrus korruse kaupa kaitsma.
Toona toetasid Põhjamaad Baltimaade-vahelist solidaarsust ja koostööd. Ka praegu peame Eesti, Läti ja Leedu koostööd loomulikuks osaks tugevas lõimituses Põhjamaadega. Samamoodi aitas ühine toetus Baltimaade iseseisvuspüüdlustele aastatel 1990-1991 tugevdada viie Põhjamaa omavahelist koostööd.
Artikkel avaldati 20. jaanuaril 2011 ajalehes Postimees lühendatud kujul.