Realistlik utoopia – Põhjala Liitriik

Põhjamaade ühtekuuluvustunne

Liitriigi poolt räägib tugevalt Põhjamaade ühtekuuluvustunne – iga sellise poliitilise projekti alustala. Põhjala on juba üks maailma kõige enam koostööd tegev piirkond, seda nii poliitilisel tasandil kui ka inimeste vahel. Ometi lõikaks Põhjala suurt kasu veelgi tihedamast ühistegevusest. Ilma praeguste riigipiiride ja enam integreeritud turuga saavutaks piirkond majandusliku jõu, millega oleks konkurentsivõimelisem kogu maailmas. Kuigi Põhjamaad on maailmas ühed juhtivad innovatsioonis ja teadustöös, on nad rahvusvahelise mõõdupuu järgi väikesed ja kergesti survestatavad.

Lisaks näitas hiljutine majanduskriis valulikult kätte, kui tundlikud ja sõltuvad on need riigid. Näiteks raputas eriti tugevalt ja ohtlikult autotööstust tabanud kriis Rootsit, kus Saabile ja Volvole ning nende alltöödele tugines pikka aega kogu Lääne-Rootsi majandus. Oleks Rootsi majandus ja tööturg olnud paremini seotud ülejäänud Põhjamaade omadega, oleks suudetud väljakutsega ilmselt rahulikumalt ja paindlikumalt toime tulla.

Suuruselt kümnes majandus maailmas

Põhjala Liitriik oleks maailma suuruselt kümnes majandus, edestades näiteks nii Venemaad kui ka Brasiiliat. Majanduslikult ja välispoliitiliselt suudaks selline konföderatsioon end paremini kehtestada maailmapoliitikas ja nende küsimustes, mis on südamelähedased kõigile viiele riigile – roheline majanduskasv, tipptasemel teadustöö, heaolu. Eesmärke aitaks ellu viia liitriigi koht Euroopa Liidu Nõukogus, G20 laua taga ja ÜROs, kus praegu tihtilugu suured lepivad isekeskis omavahel kokku ning väiksematel riikidel ei jää muud üle, kui nõustuda, kui tahavad mängus kaasa lüüa.

Seega on nii üldised kui ka poliitilised väärtshinnangud laias laastus kõigis viies Põhjamaas sarnased – olgu see keskkonnapoliitika või võrdõiguslikkuse vaatevinklist. See, koos tugeva ühtekuuluvustunde ja identiteediga, moodustabki kõige tugevama väite Põhjala Liitriigi kasuks.

Idee moodustada Põhjala liitriik ei ole samas miskit uut. Kalmari liidus (1397-1523) olid riigid koondunud ühe valitseja alla, neil oli ühine välispoliitika. Skandinavismi kõrgajal, 19. sajandil, püüdsid Rootsi, Norra ja Taani samuti täie tõsidusega liikuda ühise riigikorra suunas. See ühisriigi mõte sai pihuks ja põrmuks, kui Preisimaa ründas Taanit 1863. aastal ja Rootsi riigipäev keeldus vägesid taanlaste appi saatmast. Liitriigi sünd oli väga lähedal... Samas ei vajunud mõte iseenesest päris varjusurma: Esimese maailmasõja ajal lähenesid riigid teineteisele nn kolme kuninga kohtumistega ning nad kinnitasid koos sarnast neutraliteedipoliitikatki. Pärast sõda hakkas see koostöö võtma rohkem piiritletud mõõtmeid. 1952. aastal loodi parlamentide koostööks Põhjamaade Nõukogu ning 1971. aastal valitsusi ühendav Põhjamaade Ministrite Nõukogu.

Paeluv idee

Aga kõige tähtsam on siiski inimeste meelsus. Põhjamaalaste põlvest põlve edasi antud arusaam ühisest ajaloost, mis küündib viikingiaega ja kaugemalegi, samuti teadmine, et jagatakse ühiseid põhiväärtusi ja prioriteete, tüürivad riike koos ühes suunas. See teeb ka Põhjala Liitriigi mõtte umbes 15-20 aasta pärast teostatavaks realistlikuks utoopiaks, nagu seda on nimetanud idee uuesti ellu äratanud Wetterberg.

Idee atraktiivsust põhjamaalastele kinnitab eelmise nädala lõpus avalikustatud Oxford Researchi arvamusküsitlus, mille kohaselt 42 protsenti Põhjamaade elanikest suhtuvad positiivselt ühinemismõttesse. Samas üsnagi üllatuslikult kõrge toetuse taga on põhjamaalaste mure oma rahvusvahelise mõjukuse ja heaoluriigi mudeli säilimise pärast. Loomulikult leidus ka vastaseid, kelle hinnangul liitriik kahandaks kohalikku demokraatiat ja rahvuslikku identiteeti.

Keeruline väljakutse

Seega tuleb realistliku utoopa, Põhjala Liitriigi ellu viimiseks lahendada mitmeid praktilisi ja poliitilisi probleeme. Näiteks viiest riigist kolm kuuluvad Euroopa Liitu, vaid üks neist on käibele võtnud euro. Rootsi ja Soome ei ei NATO liikmed. See näitab, et vaatamata sügavale veendumusele ühtekuuluvusest on Soomel, Rootsil, Taanil, Norral ja Islandil ka pikk tava valida erinevaid poliitilisi teid. Ühiste väärtushinnangute taga peituvad erinevad rahvuslikud identiteedid ja ajalood ning iga koostööprojekt peab saavutama igas riigis eraldi laialdase ühiskondliku heakskiidu. Ühelt poolt on kiiduväärt ettevõtmine võitlus natsionalistlike ja isolatsionistlike impulssidega, kuid tuleb tõdeda, et see on ka äärmiselt keeruline. Uudsete ja utoopilistena näivate ideedeta ei ole aga tänapäeval kiiresti arenevas maailmas võimalik võitjate seas mängida.

Kõige selle valguses ei saa aga midagi tõsiasja vastu, et Põhjamaadel on aina enam üleilmastuvas maailmas vaid võita tihedamast koostööst. Viimaste aastate arengud maailmapoliitikas üldiselt näitavad liikumist piirkonnastumise suunas, seda isegi Euroopa Liidus (eelkõige Läänemere strateegia). Tugevam demokraatlik ja majanduslik jõud Põhja-Euroopas võiks meele järgi olla ka Balti riikidele, kellel on välja kujunenud sujuv ja tihe koostöö Põhjalaga. Tugev Põhjala annaks Läänemere piirkonnale ka lisa julgeolekugarantii ja võimaluse üheskoos globaalsetele turgudele suunduda ning elavdaks ühist teadustööd.

Jakob Sjövall on Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse praktikant. Antud artiklis, mis ilmus Postimehes 1. novembril 2010, väljendab ta isiklikke seisukohti.