Põhjala tõstab esile erakordset maailma muutvat kirjandust

Põhjamaade kirjandusauhinna nominendi staatusega kaasneb tunnustus ja tuntus, see tähendab autorile nomineeritud teose tõlkimist ja avaldamist teistes põhjamaade keeltes. Samas tähendab see ka aastaringset tihedat esinemikaruselli – kutseid kirjanduskohtumistele, autoriõhtutele, kirjandusfestivalidele ja raamatumessidele kõikjal Põhjalas.

Kirjandus käega katsuda

Kuus nominenti - Ida Jessen, Taani, Børnene ("Lapsed"); Sofi Oksanen, Soome, Puhdistus ("Puhastus"); Monika Fagerholm, Soome, Glitterscenen ("Kassikullast lava"); Karl Ove Knausgård, Norra, Min kamp 1("Minu võitlus, I osa"); Steve Sem-Sandberg, Rootsi, De fattiga i Łódź ("Vaesed Lodzis"); Einar Kárason, Island, Ofs ("Raev") – tutvustasid eelmisel nädalal Soome Põhjala Instituudis rohkearvulisele publikule oma raamatuid, lugesid neist katkendeid, kõnelesid nüüdiskirjanduse ilmingutest omal maal.

Ootuspäraselt pidasid kirjanikud end põhjamaade kirjanikuks. Einar Kárason põhjendas sellist määratlust ühise päritolu, mütoloogia ja keeleruumiga. Karl Ove Knausgårdile on kirjandus piire ületav fenomen, mis lubab tal lugeda näiteks rootsi, soomerootsi ja taani kirjandust originaalkeeles. Steve Sem-Sandbergi sõnul võib kirjanik tunda end põhjamaade kirjanikuna ka siis, kui autori tahtel on teose tegevustik viidud väljapoole Põhjamaid, nii nagu see on tema romaanis "Vaesed lodzis", mis on kollektiivne jutustus juutide getost Lodzis natsistliku okupatsiooni aastatel Teises maailmasõjas.

Põhjala lugeja ei pelga mahukaid teoseid. Põhjamaade nüüdiskirjandusele on üsna omased nn kirjanduslikud suurvormid – triloogiad. Nii on Ida Jesseni "Lapsed" osa triloogiast, ometigi võib igat raamatut lugeda kui iseseisvat romaani. Norralase Knusgårdi nomineeritud teos on esimene raamat kuueosalisest romaaniseeriast „Minu võitlus". Praeguseks on kirjaniku elu kujutav monumentaalteos ilmunud nelja raamatuna, 2007 leheküljel. Autori sõnul kujutabki kirjutamine talle eskapismi, eemaldumist, püüdes kirjeldada elu nii, nagu see on, ja mitte nii, nagu see peaks olema.

Monika Fagerholmi "Kassikullast lava" on tema 2004. aastal ilmunud menuromaani "Ameerika tüdruk" (Amerikanska flickan) järg, transformatsioon, milles autor selgitab ja muudab "Ameerika tüdruku" tegevusliini, sündmusi. Raamatut võib ometigi lugeda kui iseseisvat romaani. Kirjaniku sõnul püüab ta uues romaanijärjes jõuda vastuseni, mis siis ikkagi juhtub tõega, ajaloolise teadvusega.

Kirjanduskriitikud kõnelevad Fagerholmi puhul kirjaniku erilisest keelemaailmast, iseloomustades tema romaane, kui kunstilisi väljendusvahendeid, mis loovad oma unikaalse maailma. Autor peab oluliseks oma sisemuses peituvat keelt ja selle abil loodud rütmi, meloodiat, sest kuidas muidu kujutada kurbust, surma, seisundit, mille kirjeldamiseks puuduvad sõnad. Kirjandusest rääkides üldistas Fagerholm: tänapäeval ei püstita kirjandus pelgalt küsimusi ega otsi neile vastuseid, vaid võib muuta maailma.

Noor proosa ja luule

Keel moodustab omaette väärtuse ka Sofi Oksaneni loomingus. Oksaneni sõnul kujunebki kirjandus kirjutamise käigus - keel loob inimesed, hingestab tegelased. Keeletundliku loojana püüab ta Kalevalas peituva musikaalsuse üle tuua proosasse.

Põhjala riikide nüüdiskirjanduses on palju ühiseid jõujooni. Läbi aegade on valitsenud elav huvi ajalooromaanide vastu. Sugupõlveromaane kirjutatakse ja loetakse nii Islandil kui ka Soomes. Oksaneni ja Fagerholmi hinnagul on viimastel aastatel end üha enam kuuldavaks teinud soome noor proosa ja luule. Lisaks pole pealekasvav naiskirjanike plejaad põhjamaade kirjanduses enam ammu marginaalsus, pigem normaalsus.

Krimikirjandus kui žanr on Põhjamaades endiselt populaarne ja läbilöögivõimeline. Raamatute trükiarv ja autoriõiguste müük välisriikidesse on muljetavaldavad. Taanis on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud autobiograafiliste raamatute väljaandmine. Ida Jessen mõtiskles tundlikul teemal, kui kaugele võib autor oma kirjutises minna, kus on see eetiline piir, mis lubab või keelab tungida lähedaste eraellu, kirjutades nende läbielamistest ja kannatustest.

Einar Kárason on kirjanik, kes jätkab Põhjamaade jutuvestmise väärikat tava. Olles kirjutanud kuus romaani kaasajast, otsustas Kárason, et on aeg pöörduda ajaloolise romaani juurde. Samas ei tahtnud ta luua järjekordset ajaloojutustust, pigem kirjutada raamat, mis ei sarnaneks ühegi varasemalt loetud ajaloolise romaaniga. Kirjutades keskendus autor sellele, mis võis olla ühist tänapäeva inimesel ja 25 põlve tagasi elanul 13. sajandil.

Kárasoni saab Eesti publik kuulda juba mais Tallinna kirjandusfestivalil, kus Suurele Meistrile on eraldatud jutuvestmiseks oma autoritund.

Rohkem kui kahe tunni jooksul kuulajate tähelepanu köitnud kuue omanäolise autoriga käis Helsingis tutvumas Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse kultuurinõunik Eha Vain.