Kes meist ei mäletaks lapsepõlve lauakommete raudvarasse kuuluvat keelureeglit – toiduga ei mängita! Ja õige ta ju on ka, tõdeb Madis Tilga, Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse nõunik oma arvamusartiklis. Vähemalt toiduga hooletult, pahatahtlikult ümberkäimise mõttes.|
Selliselt ei leia see mõttelend kindlasti järjepidevat elulist tõestust, ent vast ärgitab mõtlema kultuuri rollist majandusedu, mis võrdsustatakse tänapäeval suuresti loovusega, saavutamisel. Milliseid piiranguid või eeliseid loob meile eesti kultuur loomevaldkondade paljundamisel, paisutamisel? Tallinnas toimus jaanuaris esinduslik toidukultuuri konverents FoodFor Future koos Bocuse d'Or toiduvõistluse Eesti eelvooruga. Esinejate rivi ainult suurtest nimedest koosneski ja igaüks leidis oma publiku. Jättes kõrvale Albert Adria ja Fergus Hendersoni suurepärased ja võrdlemisi kulinaarspetsiifilised toidukunsti käsitlused, tooksin välja mõned nopped Claus Meyeri üldistavamast etteastest. Sellel aastal taas Põhjamaade parimaks restoraniks kroonitud NOMA üks asutaja ning Põhjala toidu innukas eestkõneleja, Claus Meyer maalis kuulajatele meeleoluka olustikupildi Taani toidukultuurist oma noorusaastatel. Mahlaka ja irooniaga pikitud kirjelduse võttis kõige paremini kokku tõdemus, et toidu puhul olid tollal olulised vaid kaks aspekti: toit peab olema odav ja selle manustamine ei tohiks võtta rohkem kui 30 minutit. See omakorda tingis toidu pikaajalise säilimise vajaduse – seega konservid, külmutatud toit, poolfabrikaadid jne. Mis pole sugugi vähem oluline – toit oli suurkorporatsioonide valitsemisala. Väikesed tootjad suretati kiiresti välja. Meyer asus päevagi kulutamata nende hoiakute vastu võitlema. 2004. aastal töötasid kümme Põhjamaade tippkokka välja Uue Põhjala Toidu manifesti. Kümme programmilist teesi peavad parandama inimeste elukvaliteeti teadlikuma toitumise, jätkusuutlikuma tootmise ja toiduhariduse osas. See tähendab omamaise floora ja fauna hooajalist kasutamist, toorainete värskust ja ökoloogilist puhtust; samuti kohalike väiketootjate eelistamist, toiduhariduse ja –teadusealast koostööd. Kindlasti ei soovita jätta seda kitsa asjahuviliste ringi ajada ja mõelda. Eesmärk on, et kõik need põhimõtted oleks lihtsalt juurutatavad igaühe argielus. Manifesti rakendamist ja propageerimist asus 2006. aastal toetama Põhjamaade Ministrite Nõukogu. Elujõuliste, regionaalset arengut soodustavate ja inimeste vajadusi rahuldavate ärivõrgustike kõrvad juba paistavad... Toit kui loomemajanduse valdkond ei ole peenutsemine kunsti tegemise pärast. See on pühendumus, toidu ja kogu sellega seonduva läbitunnetatud väärtustamine, mis - tõepoolest - võimaldab ka majanduslikku heaolu saavutada. Toitumine ei ole pelgalt kõhu täis ajamine, tehniline toiming. See on energeetiline protsess, mille iga lüli mõjutab lõpptulemust. Hea toidu juurde käib vahel ikka klaasike veini. Põhjamaades loputavad inimesed lisaks veinile toitu alla lugudega. Kui järgida Põhjala toidu teese, on toiduvalmistamise ahela igal lülil potentsiaal vormuda isuäratavaks looks. Hispaania köök tegi maailmavallutuse vähem kui 30 aastaga. Nüüd seob see hulga ettevõtteid ja keerutab suurt raha. Mida võidaks või kaotaks Eesti majandus toidukultuuri kui loomevaldkonna teadvustamisest? Madis Tilga arvamusartikkel ilmus Loov Eesti 2010. aasta veebruarikuu uudiskirjas. |
Toiduga ei mängita!?
|
Huvitav, kuidas on sellesse ilmselt juba Rotterdami Erasmuse aegadest pärit põhireegel mõjutanud näiteks gastronoomiat? Peatudes Ferran ja Albert Adria toidukunsti fenomenil, on raske vastu panna kuisatusele näha kultuuri ja religiooni rolli selle keelureegli vabamal tõlgendamisel. Võib see tõesti nii olla, et kõlbelise normi vabam tõlgendus katoliiklikus kultuuriruumis on andnud restoranile ElBulli ja vendadele Adriatele eelise püsimaks oma kokakunstiga aastaid maailma restoranide tipus? Nad ju sõna otseses mõttes mängivad toiduga! |