Kertu on tegelenud väga erinevate valdkondadega, aga nende ühine nimetaja on siiski kommunikatsioon: „Mul on magistrikraad kommunikatsioonijuhtimises Tallinna Ülikoolist, bakalaureusekraad on mul aga etnoloogias. Olen tegelenud sisekommunikatsiooniga tööstusettevõttes, olen edendanud Eesti toitu, põllumajandust ja maaelu ning korraldanud Avatud talude päeva ning kõige tipuks tegelenud Eesti e-teenuste ja küberturvalisuse teemalise kommunikatsiooniga. Lisaks olen vahepeal töötanud ka tõlkebüroos rahvusvaheliste klientide projektijuhina ning ise ka tõlgin aeg-ajalt. Seega, väga kirev taust.“
Põhjamaade Ministrite Nõukogu jäi Kertule silma juba varem, kui üks tema endiseid kolleege PMNi tööle tuli. Kui tema karjääris uued tuuled puhusid, tehti Kertule pakkumine liituda, mille ta suurima heameelega vastu võttis: „Töö PMN Eesti esinduses on nii eripalgeline – teemasid, mida kajastada on väga palju. Esiteks on see meeletult hariv. Ma ei saa küll igal alal eksperdiks, millega mu kolleegid tegelevad, aga nende teemade kommunikeerimine laiendab siiski väga palju mu silmaringi.“
Igav ei hakka Kertul tööl kunagi - alati leidub mõni põnev teema millega tegeleda, kolleeg tuleb jälle uue pakkumisega või algatab ta ise uusi projekte, mis tema meelest organisatsiooni eesmärke teeniksid. „Olen 2,5 aastat PMN-is töötanud ja see aeg on lennanud nagu linnutiivul - koguaeg on nii huvitav, nii palju ette võtta, nii palju toredaid inimesi, kellega koostööd teha,“ räägib Kertu. Lisaks meeldib Kertule see, et tal on oma töös väga palju vabadust: „Ma saan ise otsustada, kuidas mingit teemat avada või vahendada, mis meetodeid kasutada, kuidas läheneda. Samuti võetakse avasüli vastu kõik uued ideed, see on äärmiselt motiveeriv.“
Lisaks erinevate teemade kommunikeerimisele aitab Kertu luua uusi koostöövõrgustike. Näiteks koordineeris ta hiljuti Põhjamaade ajakirjanike Eesti külastust. Just see külastus oli ka Kertu isiklikust aspektist kõige meeldejäävam: „Visiidi käigus said ajakirjanikud peaminister Kaja Kallasega olulistel teemadel arutleda ning kohtusid mitmete meie partneritega. Lisaks oli pärast sündmust väga südantsoojendav kuulda osalejate positiivset tagasisidet.“
Põhjamaalased üllatavad siiraste komplimentide ning naljakate sõnadega
Kui uurida Kertult, mis on olnud teistsugust või üllatavat tehes tihedat kommunikatsioonitööd põhjalaga toob ta esile mitu asja: „Mul on tunne, et Põhjamaades on viisakas small talk väga oluline, olulisem kui Eestis. Väga palju tehakse ootamatuid komplimente, mis on tegelikult ka siirad, ning loovad suhtlemise alguses kohe väga positiivse meeleolu. See on asi, mille me Eestis võiksime ka üle võtta.“
Toredaid üllatusi on tulnud ka keelealaselt. „Kuna asusin PMN-i tööle tulles ka rootsi keelt õppima, siis võib-olla suurimad üllatused ongi hoopis keele ja teatud sõnade ootamatute tähendustega seotud. Näiteks sõna “sylt” tähendab rootsi keeles hoopiski moosi,“ ütleb Kertu naerdes.
Lisaks meeldib talle see, kui oluline on Põhjamaades täisväärtusliku elu elamine. „Töö pole kõige tähtsam. Kui me eestlastena oleme harjunud kiire meilivahetusega, siis põhjamaalaste tavad võivad meie jaoks veidi tuska tekitada. Nende jaoks on kõigepealt oluline nende pere ja isiklik elu ning alles siis tuleb töö. Ületunnid, meeletu konkureerimine ja enda tõestamine ning läbipõlemine pole Põhjamaades popid,“ toob Kertu esile.
Põhjamaised väärtused ja jätkusuutlik eluviis on suur osa Kertu igapäevast
Kertu teeb mitmeid asju, et elada veidi vähem keskkonda kahjustavalt ning liikuda väiksema tarbimise suunas: „Riiete, jalanõude ja muude tarbeesemete ostmisel püüan teha pikaajalisi valikuid, ehk ei osta viimase moe järgi vaid valin kvaliteetse ja võib-olla klassikalisema eseme ning ainult siis, kui mul on seda ikka päriselt vaja. Lapsed on mul üldse suured taaskasutuse fännid, mul kahjuks endal seda second hand poodidest väärtuslike leidude avastamise annet pole.“ Lisaks sorteerib Kertu kodus väga aktiivselt prügi ning tunnistab, et kohati võib see olla päris keeruline. Liiklemisel ja liikumisel eelistab ta kasutada palju ühistransporti ning käia palju jala.
Solidaarsus ja üksteise mõistmine on Kertu jaoks väga tähtsad: „Ma usun, et kõik inimesed võiksid olla võrdsete õigustega ning rassi, soo, seksuaalse sättumuse, religiooni või väljanägemise alusel kellegi halvustamine ning väljajätmine pole õige.“ Ta rõhutab, et igaüks meist vastutab veidi meie ühiskonna käekäigu eest ning solidaarsus ja usaldus on väga olulised. „Muidugi, üks minu juhtpõhimõtteid on see, et igaühe vabadus (sõna-, väljendus-, eneseteostus- jne) lõppeb seal, kus see hakkab ohustama teist inimest või tema õiguseid ja vabadusi,“ rõhutab Kertu.
Ei saa üle ega ümber Põhjala kultuurist
Kertu esimene kontakt põhjamaadega oli läbi kirjanduse. „“Pipi Pikksukk”, “Kalle Blomkvist”, “Vennad Lõvisüdamed”… Ja esimene klassiekskursioon välismaale ehk siis reis Stockholmi 10. klassi lõpus. Sealt pärinevad minu varaseimad mälestused põhjalast,“ lausub Kertu.
Keskkooli ajal muutus tema side Põhjamaadega palju tihedamaks, sest ta liitus noorteorganisatsiooniga Ten Sing, mille juured on Norras. Sellega seoses käis Kertu kahel korral Norras: „Saime peredes ja koolimajades ööbida, ohtralt valget saia süüa, külastasime Gaustatoppeni mäge ja kõrgel pilvedes asuvat veeparki, mille nime ma enam ei mäleta, ning esinesime oma laulukooriga mitmes kirikus. Mul on noorusajast mitmeid lahedaid mälestusi Norrast ja norrakatest,“ meenutab Kertu, kuidas lisab naerdes, et hindadest tal muidugi nii head mälestused pole.
Põhjala lastekirjanduse klassikast on Kertu nüüdseks jõudnud krimiromaanideni. „Ma olen tõeline Põhjamaiste süngete krimkade fänn. Viimasel ajal olen ette võtnud Lars Kepleri Joona Linna raamatute sarja, aga see pole muidugi mõeldud nõrganärvilistele,“ räägib Kertu. Tõsisematel, kuid vähem veristel teemadel soovitab ta lugeda Frederik Backmani, kes kirjutab suurepäraselt ja kelle teosed on Kertule väga hinge läinud. Veidi kergema sisuga teostest toob Kertu esile Antti Tuomaineni seikluspargi teemalised raamatud “Jänesefaktor” ja “Põdrafaktor”, mis kindlustasid (pun intended) Kertule päris palju naerupahvakuid.
Samamoodi ei saa ta üle ega ümber Põhjamaade krimisarjadest, mille seast toob ta välja näiteks sarjad “Sild” (“Bron/Broen”) ja “Kuritegu” (“Forbrydelsen”). Üleüldse, on Kertu sõnul vaatamist väärt kõik linateosed, kus on Sofie Gråbøl ja Mads Mikkelsen. Üheks raputavaimaks filmikogemuseks oli Kertu jaoks “Ärtuemand” (“Dronningen”), mis on Taani-Rootsi ühistööna valminud kiredraama, mille peategelane on Anne, kes igapäevaselt töötab ahistamise ohvriks langenud laste ja noortega.
Põhjamaise muusika osas pole Kertu veel väga süvitsi läinud, aga A-HA oli juba lapsepõlves üks ta suuri lemmikuid. „Mu kolleeg Grete tutvustas mulle ka andekat Fääri saarte lauljatari Eivøri, kes on lihtsalt suurepärane,“ annab Kertu soovituse edasi.
Ööpäevas on vaid 24 tundi
Sellist vaba aega, mis kuulubki vaid Kertule endale, on suhteliselt vähe, aga ta üritab seda maksimaalselt ära kasutada. „Näiteks koeraga jalutamas käies, aias tööd tehes või bussiga sõites kuulan audioraamatuid. Filme või sarju vaadates teen samal ajal ka käsitööd. Ega see rööprähklemine muidugi kõige parem pole, aga ööpäevas on vaid 24 tundi. Trenni eksin ka vahel ära…“ sõnab Kertu.
Lisaks on ta mitmel pool vabatahtlik - PÖFF, Tallinn Music Week, World Cleanup Day. Jazzkaare juures toimetab Kertu meediatiimi koordinaatorina. Kultuuriüritustel vabatahtlik olemine on tema jaoks väga tänuväärne: „Minu panustatud aeg tasustatakse äärmiselt kvaliteetsete ja meeldivate kogemustega, mis on väga oluline osa minu elust.“
Muidugi proovib ta võimalikult palju aega veeta ka oma pere ja sõpradega või siis mõlemaga koos: „Mul on äärmiselt tore pere: elukaaslane, kolm tütart, kaks kassi ja koer, ning ägedad sõbrad, keda võiks siiski veel tihemini näha. Inimesed ja kogemused on ju need, mis lõpuks loevad.“
