Tõsi arvestatav hulk töökäsi on läinud piiri taha. Tänu geograafilisele ja kultuurilisele lähedusele, kuid samas elatustaseme erinevusele, on elavaim liiklus mõistagi Eesti ja Soome vahel. Viimastel aastatel on riikidevahelisest elavast liiklusest nii mõndagi õpitud ning enamik näeb selles siiski kasu mõlemale osapoolele, kuigi rändevood liiguvad hetkel peamiselt Lõuna-Põhja suunas. Praegu elab alaliselt Soomes umbes 50 000 eestimaalast. Kui aga lisada siia kaubad, teenused ja kapital on üldpilt suures plaanis positiivne.
Pikemalt ette vaadates on siiski hädavajalik tasakaal Eesti rändevoogudes. Värske rahvastikuprognoosi numbrid löövad selgelt häirekella. Kui rändesuundumustes ei toimu muutusi väheneb Eesti rahvastik 125 000 inimese võrra aastaks 2040. Lisaks vananevast rahvastikust tulenevad väljakutsed, mis on liigagi tuttavad kogu Euroopale.
Vilgas n-ö pendeldamine ei käi vaid Eesti ja Soome vahel ning Eestist Soome elama ja töötama kolimises ei ole tänapäeva avatud maailmas midagi iseäralikku. 278 150 Põhjala kodanikku elab mõnes teises Põhjamaas – Soomes, Rootsis, Norras, Taanis või Islandil. Mullu kolis ühest Põhjala riigist teise enam kui 58 000 põhjamaalast, peamiselt Rootsist Norrasse. Igapäevaselt pendeldab üle piiride Põhjalas umbes 70 000 inimest.
Seega on piiride ületamine teises riigis elamiseks ja/või töötamiseks muutunud argipäevaks ka paljudele põhjamaalastele. Huvitav on seejuures, et kuigi piiriülest vaba liikumist ja ühist tööturgu on peetud Põhjamaade edulooks juba enam kui pool sajandit (ja siiani suhteliselt unistuseks Euroopa Liidus), takistavad jätkuvalt liikuvust mitmed probleemid.
Lahendusena on Põhjamaade koostööministrid otsustanud asutada piiritõkete nõukogu eesmärgiga kaotada tuvastatud piiritõkked ning soodustada Põhjamaade ühiste tegevust uute reeglite ja seaduste elluviimisel, et uuendused ei tooks endaga kaasa omakordi uusi probleeme inimestele. Lisaks peab uus piiritõkete nõukogu tõhustama ja edasi arendama piiritõkete infopunkte Põhjamaades.
Vaadeldes Eestist Põhja-Balti vaatevinklist, näeb mitmeid võimalusi, aga ka väljakutseid. Eesti konkurentsiprobleem on palju laiem kui pelgalt maksuküsimused ja tööjõukulud. Aina tulitavamaks muutub konkurents kvalifitseeritud tööjõu osas. Kuna vanad tõed enam ei kehti, on aeg vaadata tulevikku ning leida lahendused eesseisvatele probleemidele.
Tõsi, võtmetähtsusega on haridus, täpsemalt kutseharidus ja täiendõpe, mida arendavad jõudsalt ka Põhjamaad, kuid see on eraldi kompleksne teema. Teine võimalus on just avatus ja koostöö lähinaabritega, kokku kuulumise tunde loomine Läänemere piirkonnas.
Tänapäeval on loomulik osa inimese arengust enda täiendamine õppides, reisides, töötades välismaal, kuid välismaa ei pea ilmtingimata olema Austraalia või USA. Teades, et areng on võimalik ja soodustatud ka lähinaabrite juures, loob konkurentsieelise ka koduriigile ning kodumaale naasmise lihtsamaks – nii vahemaa poolest kui ka kultuuriliselt. Me jagame oma väärtuslikke inimesi ja ressursse. Põhjamaade kogemus näitab seejuures, et neil inimestel ei ole üldiselt probleeme tuttavas ühiskonnas kohanemisega.
Kas Eesti ja teised Balti riigid saaksid siinkohal ära kasutada Põhjamaade koostöö õppetunde? Kokkuvõtvalt võib tõdeda, kuigi pärast Teist ilmasõda on rändevood Põhjalas olnud eri aastakümnetel erinevad, on riigid piirialade koostööst võitnud uskumatult palju. See ei ole olnud lihtne, kuid need probleemid, mis on tuvastatud ja suudetud seaduste abil lahendada, on kõik toetanud piirkonna tugevnemist. Lisaks on see loonud nii ametlikke kui ka mitteametlikke koostöövõrke nii avalikus kui ka erasektoris. Tõsiasi, et Põhjamaid – iseäranis eriti liberaalse rändepoliitikaga Rootsit – on saatnud majanduslik edu, on hästi teada. 25 miljoni elanikuga Põhjamaad kuuluvad ühekoos maailma kümne suurima majanduse hulka.
Kas oleks nüüd õige aeg Balti riikidel tõhustada piirkonnas piiritõkete eemaldamiseks koostööd, tuvastada kõigepealt tulitavamad probleemid ning seejärel teadlikult töötada tõkete eemaldamise nimel, näiteks Balti Assamblee kaudu? Sinna lisanduks nagu Põhjamaadegi puhul kodanike teavitamine võimalustest ja õigustest. Euroopa Liidu liikmelisus koos vaba liikumise põhimõtetega loob võimalused, kuid nagu Põhjamaadegi puhul on vaja väiksemas ringis juhtida ja tõhustada piiride ületamist, et sellest kujuneks konkurentsieelis.
Pikemas perspektiivis oleks Balti riikide piiritõkete eemaldamise koostöö parimaks Põhja-Balti sarnaseks koostööks. Tulevikus võiks selline tegevus tugevdada tervet Põhja-Balti piirkonda Euroopa turul.
Põhjamaade Ministrite Nõukogule on oluline tegutseda üheskoos Eesti ja teiste Balti riikide ees seisvate väljakutsetega, et soodustada vaba liikumist piirkonnas ning toetada seda. See on ka üks põhjus, miks kutsusime eelmisel aastal ellu rändeteemalise projekti, mida jätkame juba sellel reedel (7. märts 2014 - toim.) kõrgetasemelise konverentsiga "Tööränne ja hargmaisus Põhja- ja Baltimaades" Tallinnas Kumu kunstimuuseumis. Pidades silmas viimaseid süngeid Eesti rahvastikuprognoosi numbreid, ei ole muud võimalust, kui asuda tegudele. Kindlasti ei ole siinkohal lahenduseks kodanike vaba liikumise ja valiku piiramine.
Seega peab looma veelgi tihedama ja tõhusama koostöö eeskätt Balti riikide vahel, et tugevdada kõigepealt kodupiirkonna vaba turgu ja liikumist, seejärel Põhja-Balti regiooni ja laiemalt Euroopa Liitu.
Ajaleht Postimees avaldas Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse direktori Berth Sundströmi arvamusartikli 10. märtsil.