Tõhusam andmevahetus ja ühtsem ülevaade rahvastiku arengust

Rahvastiku ränne ja tööjõu liikumine aitavad kaasa Põhja- ja Baltimaade arengule ja koostööle. See on kindlasti positiivne, kuid kui ränne toimub peamiselt ühes suunas, on oht nn ajude väljavooluks, mis omakorda võib põhjustada pikaajalist sotsiaalset ja majanduslikku ebastabiilsust piirkonnas. Rääkimata vananevast rahvastikust ja majanduse võngetest.

Alustasime rahvastiku arengu, täpsemalt töörände, projektiga 2013. aasta märtsis, kui korraldasime konverentsi “Rahvastiku rändest tingitud väljakutsed Põhja- ja Baltimaades” Kumu kunstimuuseumis Tallinnas. Konverentsi eesmärk oli koondada paljudest Põhjamaades ja Balti riikides korraldatud rände- ja tööjõu liikuvuse uuringutest saadud tulemusi. Ligikaudu 240 teadlast, eksperti, poliitikut ja otsustelangetajat tulid kokku, et vahetada kogemusi ja esitleda hiljutiste uuringute peamisi tulemusi ning kujundada seeläbi piirkonnas ühtsem arusaam rände ja demograafia valdkonnas.  2013. aasta jooksul korraldasid rände ja rahvastiku arengu teemalisi üritusi ka Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindused Lätis ja Leedus. 

Aasta pärast töörände ja rahvastiku arengu projekti avaüritust, korraldasime Tartu Ülikooli, EV Sotsiaalministeeriumi ja heade partneritega kõrgetasemelise konverentsi “Tööränne ja hargmaisus Põhja- ja Baltimaades”, mille keskseteks teemadeks olid uue nähtusena hargmaisus ja sotsiaalministeeriumi poliitikaanalüüs “Eesti tööealise elanikkonna väljarändepotentsiaal aastal 2013”. Igapäevaselt pendeldab üle piiride Põhjalas umbes 70 000 inimest. Põhjamaad on sellisest arengust võitnud. Mis aga oleks, kui suudaksime inimesi ja ettevõtteid panna väärtustama Põhja-Balti piirkonda? Kui aitaksime avatuna ja piiritõkkeid kaotades oma inimestel meie piirkonnas areneda, töötada ja elada? Teema olulisust ja päevakajalisust peegeldasid nii suur meediatähelepanu kui ka arvukas osavõtt – enam kui 230 eksperti, teadlast, poliitikakujundajat, ametnikku ja huvilist nii Eestist kui ka välismaalt. 

Järjekorras juba kolmas Põhjamaade ja Balti riikide töörändekonverents 2015. aastal keskendus sisserändele, täpsemalt uurisid korraldajad, kas ollakse valmis uueks suundumuseks, mille kohaselt võivad Eestist ja teistest Balti riikidest samuti sisserände, sh tagasipöördujate sihtriigid saada. Kasvav sisseränne eeldab olulist mõtteviisi ja arusaamade muutust ühiskonnas. Erinev mõtteviis ja kultuuriline taust on aluseks uudsetele ideedele, seega peaks suhtuma sisserändesse kui olulisse arenguvõimalusse. Teemade päevakajalisus tõi konverentsi kuulama taas üle paarisaja ettevõtete, mittetulundusühenduste ja tööandjate organisatsioonide esindaja, teadlase ja eksperdi, kelle töövaldkonnaks on töörände/sisserändeküsimused Põhjamaades, Eestis, Lätis ja Leedus.

2016. aasta rändekonverentsi “Sisserände uued suundumused ning lõimimise väljakutsed Põhja- ja Baltimaades” esimesel päeval analüüsisid teadlased ja eksperdid, kuidas mõjutavad elukoha valik, töö ja pereelu uussisserändajate lõimumist ning kuidas mõjutab rändekriis Põhjamaade heaolumudelit, mida iseloomustab inimeste võrdne kohtlemine. Konverentsi teine päev keskendus riigi ja kohalike omavalitsuste rollile rahvusvahelise kaitse saanud isikute vastuvõtmisel. Neljandat rändekonverentsi aitasid läbi viia Tartu Ülikool ja Euroopa Rändevõrgustiku Eesti kontaktpunkt koos mitmete koostööpartneritega.

2017. aasta konverents kandis pealkirja „Sisseränne Põhja- ja Baltimaades: rändeajastu väljakutsed rahvusriikidele“. Konverentsi esimeses pooles käsitleti eeskätt sisserändepoliitikat ja lõimimisprobleeme seoses varjupaigataotlejate uue lainega Euroopa suunal. Teises pooles keskenduti meedia ja rände suhetele ning uutele probleemidele, mida ränne rahvusriikidele kaasa toob. Peaettekandes käsitles Euroopa Parlamendi liige Marju Lauristin rahvusriikide mõiste muutumist ja nende tulevikku, ning rõhutas, kui oluline on nihutada Euroopa Liidu kui terviku ja rahvusriigi tasandi vahelist lõimimispoliitika tasakaalupunkti. Praegu on liiga palju jäetud rahvusriikide või isegi kohalike omavalitsuste kanda ning Euroopa Liit on lõimimispoliitikat omalt poolt vähe reguleerinud.

Paljude ettekannete läbiv teema oli lõimimine – nii tööturul ja töökohal kui ka kultuuri valdkonnas. Riigid peavad aitama hoolitseda selle eest, et sisserändajad pääseksid lihtsamalt ja kiiremini tööturule, ning muutma selleks oma poliitikat. Niisamuti on lõimimine vastuvõtva riigi kultuurikeskkonda palju olulisem kui üksnes vastuvõtva riigi keele ära õppimine. Võib isegi järeldada, et ilma kultuurilise lõimimiseta ei saa olla rahvusriike.

Üks põhiteemasid oli ka suuniste jagamine kriisistsenaariumitega toimetulekuks. Võtmesõnadena võib välja tuua järgmise: järjepidev ja aus suhtlus, emotsioonide kõrvalejätmine ning ratsionaalse mõtlemise ja empaatiavõime säilitamine, võimalikult paljude asjakohaste osaliste kaasamine kriisi lahendamisse, elutervete suhete hoidmine kõigi kaasatud pooltega, ükskõik kui raske see ka ei tundu. Üldjoontes on tähtis saavutada tasakaal idealismi (mida võiks teha) ja pragmatismi (mida tuleks teha) vahel.

Fotod töörändekonverentsidelt leiad meie pildigaleriist.