Näiliselt on Eestis võrreldes ülejäänud maailmaga vee osas kõik korras, sest enamikes piirkondades meil veepuudust pole. Samas näitavad uuringud, et meie veekogude seisund on aasta-aastalt üha halvenemas, mis mõjutab nii rahvatervist kui ka ökosüsteemi olukorda. Suures osas Eestis on põhjavee tasemed piisavad, kuid näiteks Ida-Virumaal ja Tallinna lähivaldades (nt Viimsis) on olukord päris keeruliseks muutunud. Ida-Virumaal on kaevanduste tõttu põhjaveerežiim rikutud ning seega ammutatakse joogivett sealt, kus see mõjutab väheseid alles jäänud ökosüsteeme - Alutaguse rahvuspargi territooriumi asuvast Kurtna järvestikust. See on kaasa toonud järvede veetaseme mitmemeetrise languse. Kriitiliseks on muutunud põhjavee olukord ka Viimsis, kus põhjavee mineralisatsioon on tõusma hakanud – vesi muutub soolasemaks, sest seda tõmmatakse ülesse järjest sügavamatest maakihtidest.
Meie veekogusid mõjutavad ka kliimamuutused. Eestis on keskmine temperatuur viimase mõnekümne aasta jooksul umbes kahe kraadi võrra tõusnud ning sademete hulk ja jaotus on muutunud ebastabiilsemaks. See mõjutab ka meie pinnavee olukorda. Kui pikale põuaperioodile järgnevad suured vihmad, siis ei jõua vesi maapinda imenduda ja tekib erosioon. See on üks vee tumenemise põhjustest: veekogudesse kantakse rohkem orgaanilist materjali, mis omakorda võtab kaasa pinnasesse settinud muid elemente ja ühendeid, nt elavhõbedat, mis on pinnavee seisundi halvenemise üks peamiseid põhjuseid.
Meie veekvaliteedi halvenemist põhjustavad ka erinevad reostusallikad, millest esikohal on põllumajandus, kuid väga palju mõjutab vett ka metsandus ja sellega seotud maakuivendus. Taimemürkidele on küll kõigile eraldi piirnormid seatud, aga nende koosmõju tervisele ei ole võimalik hinnata, seega seda enamjaolt ignoreeritakse. Agrokemikaale on Eestis kasutuses üha laiem valik ning tõusvad kütusehinnad on kaasa toonud nende üha suurema kasutuse - põllumeeste hinnangul on maa külviks ettevalmistamisel odavam kasutada glüfosaate kui maad künda.
Põllumajanduses kasutatud taimemürgid satuvad põhjavette ja liiguvad kaugele edasi - nii võib nende jääke leida ka põldudest mitmete kilomeetrite kaugusel asuvatest veekogudest, mürgitatud on allikad ja kaevud. Enamikel juhtudel elame me lihtsalt õndsas teadmatuses, sest analüüsid on väga kallid ning neid ei ole tehtud.
Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi ökoloogia keskuse juhataja professor Jaanus Terasmaa pakub välja kolm võimalust, kuidas meie veekogude olukorda parandada:
- Hakkame tegelema taastava põllumajandusega - kasutame vähem taimemürke ja mineraalväetiseid ning rakendame mulla elurikkust taastavaid põllumajanduspraktikaid.
Mullaviljakust saab säilitada ja parandada mulla elustikku toetades ja mõistlikult lisatud orgaanilisi komponente kasutades – näiteks kompost, haljasväetised – ning liblikõieliste kultuuridega. Taimekahjureid aitavad kontrolli all hoida sobiv külvikord, lubatud looduslikud taimekaitsevahendid, kahjustuskindlamad sordid, kahjurite looduslike vaenlaste soodustamine (seda soodustab eriti hästi elurikaste puhvertsoonide rajamine) ja mehaanilised tõrjevõtted. Tänu sellele ei jää taimedesse ka taimekaitsevahendite jääke (www.agri.ee) - Teeme kraavidele laiemad puhvertsoonid - see väga lihtne ja tõhus lahendus on paraku sattunud löögi alla, sest põllumeestele tundub, et väga suur kogus maad läheb kaotsi ning saak väheneb. Seega soovitakse olemasolevaid puhverribasid hoopis vähendada, mitte laiendada. Tegelikult on uuringud näidanud, et puhverribade jätmine hoopis suurendab põllu üldist saagikust.
Miks kraavide äärsed puhvertsooni olulised on, mõistab vast igaüks - kujutleme traktorit piserdamas taimemürke 1 meetri kaugusel veepeeglist vs 10 meetri kaugusel. Arvukad uuringud on näidanud, et erinevus on väga suur - minimaalne puhverriba laius, mis takistab pindmist äravoolu, on 10 meetrit. Meie analüüs näitab, et kui kõigile Eesti riiklikus registris olevatele vooluveekogudele kehtestada ühtlane 10-meetrine puhvertsoon, läheks kaotsi vaid 0,13% põllumaast. Mõju veeökosüsteemidele oleks aga mõõtmatu ning rahaline kokkuhoid juba ainuüksi rahvatervise seisukohast korvaks selle väikese hüpoteetilise kao. - Hoiame vett kokku - igaüks meist saab alustada väikestest asjadest – keerata kraani hambapesu ajal kinni, koguda kastmiseks sadevett, piirata duši all käimise aega või vannis käimise kordi ja kasutada keskkonnasõbralikke pesuvahendeid. Muru ei pea pügama lühikeseks ja seda põua ajal pidevalt kastma (mis nagunii ei aita) - kõrgem rohttaimestik on elurikkam ning lisaks saab ka kuivaperioodiga paremini hakkama. Raja oma aeda elurikkaid niidutaimede alasid ning panusta seeläbi looduskaitsesse. Saad stressivabalt terve suve nautida õite ilu ja kuulata mesilaste suminat, ühtlasi hoiad kokku vett!
15.-18. augustil 2022 toimub Tallinna Ülikoolis Põhjamaade hüdroloogiakonverents „NHC2022: Hydrology and Water-related Ecosystems“, mille avapäev „100 aastat Eesti hüdroloogilist seiret“ tutvustab Eesti hüdrometeoroloogia uuringuid ja tegevusi läbi ajaloo. 15. augustil toimuv konverentsi avapäev on eestikeelne, pühendatud Eesti sajandipikkusele hüdroloogilisele seirele ja seda korraldab Keskkonnaagentuur.
Põhjamaade hüdroloogiakonverents on iga kahe aasta tagant toimuv Põhjamaade ja Balti riikide hüdroloogide assotsiatsiooni (Nordic Association for Hydrology – NHF) konverents. 2022. aastal on korraldajariik Eesti ja vastutav eestvedaja Tallinna Ülikooli Ökoloogia keskus. Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis on konverentsi toetaja.