Raul Eamets: Põgenikekriis – üllatus, segadus, ahastus, viha. Mis edasi?

Välisminister Marina Kaljurand iseloomustas mitmete arvudega tänast põgenikekriisi: üle miljoni põgeniku eelmine aasta, selle aasta esimese kolme kuuga 180 000, üle 4000 hukkunu Vahemeres. Samas peame silmas pidama, et üks miljon põgenikku moodustab 0,2 protsenti Euroopa Liidu (EL) elanikkonnast. EL saab selle arvuga hakama. Positiivne kogemus oli eelmise aasta Valleta kohtumine, kus EL liidrid leppisid kokku, et toetavad 1,2 miljardi euroga Aafrika riike.

Soome Rändeinstituudi direktor Tuomas Martikainen märkis, et Põhjamaades on peamisteks uusrände gruppideks inimesed Ida-Euroopast, Balti riikidest ja teistest EL riikidest. Kolmandate riikide migrandid ei moodusta praegu uusmigrantide enamust.

Huvitav oli tänase põgenikekriisi jagamine ajalistesse etappidesse, millele ma lisasin teatud emotsionaalse tausta.

1. Humanitaarkriis. Sõjapõgenikke oli vaja aidata, neil ei olnud enam kodumaad, nad lihtsalt pidid põgenema. Emotsioon, mis sellega seondus oli ÜLLATUS. Keegi ei osanud sellises mahus põgenike mahtu ette näha, esialgne meelsus oli pigem kaasatundev, abistav.
2. SEGADUS. Põgenike vastuvõtusüsteemid ei olnud selliseks sissevooluks valmis, puudus oli elementaarsetest asjadest nagu majustus, toitlustus, logistika, esmatarbevahendid jne. Vastuvõtupunktid ummistusid jne.
3. AHASTUS. Millal kõik lõppeb, miks ELi kesksed süsteemid ei tööta, miks teised riigid ei aita, mida me edasi teeme?
4. VIHA. Teatud kriitiline piir on ületatud. Kuhu edasi? Mõõt on täis, meile ei mahu enam uusi inimesi.

Mis saab edasi, mida toob uus aasta? Põgenike vastuvõtmiseks on kaks strateegiat:

1. ELi strateegia: solidaarsus koormuse jagamisel, poliitiliste põgenike hulga vähendamine, toetus lähteriikidele, pikaajaline strateegia;
2. NIMBY (Not In My BackYard ehk mitte minu tagahoovis): blokeerida sisseränne, rahvusriigi idee, iga riik ainult iseenda eest, lühiajaline visioon.

Siseministeeriumi nõunik Liana Roosmaa andis põhjaliku ülevaate Eesti kohanemisprogrammist, mis on mõeldud inimestele, kes on Eestis olnud elamisloa alusel vähem kui viis aastat.

Programm algas eelmise aasta augustis ning on pagulastele kohustuslik, teistele vabatahtlik. Tänaseks on selles osalenud juba üle 4000 inimese. Peamised lähteriigid, kust inimesed praegu Eestisse tulevad on Ukraina, Venemaa ja Soome. Mina sooviks aga teada, kas Eestil on olemas ka riskistrateegia olukorraks, kui korraga on 5000 inimest piiri taga ootel?

Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru andis väga hea ja süsteemse ülevaate pagulaste olukorrast Rootsis. Olulisemad ideed: kui inimene on juba tulnud riiki, siis on tal valida, kas lõimuda või tagasi rännata. Mida keerulisem on inimesel tagasi pöörduda, seda suurema tõenäosusega on ainsaks võimaluseks lõimumine. Arvestades tulevikuperspektiivi, siis suure tõenäosusega hakkavad Eestis domineerima inimesed, kes tulevad riikidest, kuhu tagasi on minna väga keeruline. Mulle meenuvad varasematest konverentsidest näited Eesti ja Soome vahelisest rändest, kus edasi-tagasi liikuda on kerge ning paljud eestlased on koju tagasi tulnud.

Tammaru ettekande akadeemilistest järeldustest tooksin välja, et elupaiga segregeeritus ajas kasvab, sest uusmigrandid lähevad sinna, kus kaasmaaalased juba eest. Tööturu segregatsioon aga väheneb ajas. Lihtsalt võtab aega, enne kui migrandid töö leiavad. Noored lõimuvad tööturul kiiremini. Huvitav oli ka fakt, et naised, kes lähteriigis ei ole hõivatud, sisenevad Rootsis tööturule.

Helsingi Ülikooli linnageograafia professor ja teaduskonna asedekaan Mari Vaattovaara uuris pagulaste olukorda Soome tööturul ning tõdes, et suuremate probleemide ees on migrandid, kes on tulnud Aafrika erinevatest osadest. Aafrikast pärit migrandid elavad rohkem koos ehk nende segregeeritus elupaiga järgi on suuem kui teistel uusmigrantide gruppidel. Lisaks iseloomustab uusmigrante see, et nad elavad riigi poolt ehitataud elamispindadel.

Uurimistulemustest saab teha ühe olulise poliitika järelduse: kui riik ehitab migrantidele sotsiaalmaju, mis soodustab nende konsenteerumist taolistesse linnaosadesse, siis see omakorda vähendab nende lõimumist tööturule.

Eesti Demograafiakeskuse uurija Leen Rahnu ettekandest saime teada, et Eestis on keskmiselt 6-12 protsenti segaabielusid (kooselusid), samas teise põlvkonna migrantidel on vähe segaabielusid, oluliselt vähem kui Lääne-Euroopas.
Diskussiooni käigus arutati, kas ja kuidas oleks riigil võimalik olukorda parandada. Lahendusena pakuti välja, et lõimumine peaks algama juba koolis ehk sisuliselt aitaks probleemi lahendamisele kaasa ühekeelne kool Eestis.

Majandusliku lõimumise paneelis kujunes peamiseks küsimuseks, kui pikalt põgenikud on n-ö sisseelamise etapis, kui kaua neil kulub aega riiki sisenemisest tööturule sisenemiseni? Leiti, et see aeg võib olla 2-5 aastat. Teiste sõnadega on loodud suhteliselt keeruline regulatsioonide süsteem, kus algselt tuleb päris pikalt oodata põgeniku staatuse saamist. Sealt edasi on vastavad kohandumisprogrammid, keeleõppe tööturu koolitused jne, samal ajal maksab riik toetusi. Sellega võetaks ära lihtsad majanduslikud stiimulid põgenikel koheselt siseneda tööturule.

Vaata 31. märtsi konverentsipäeva videosalvestist. 2016. aasta rändekonverentsil peetud ettekanded leiab siit.

Loe lähemalt Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse rände- ja rahvastikuprojektist.