Kui vaadata Maakera kaarti, jääb mulje, et meri ümbritseb maad – ja nii see vist ongi. Mandrid on üksteisest suuremas osas või täielikult mere – või vähemalt veega – eraldatud, kuid meri moodustab ühise terviku, on võimalik saada takistusteta Mustalt merelt Valgele merele ja Kollaselt merelt Punasele merele. Maapind on seega piiratud, meri piiritu.
Inimene vajab nii füüsilist kui vaimset maapinda. Füüsiline on tal reeglina olemas, kuid vaimset tuleb ise rajada. Vaimset maapinda ei saa aga ehitada keeleta, mis oma haaramatuse ja sügavuste poolest sarnaneb pigem ääretu veega kui ükskõik missuguse tahke, haaratava horisondi raamides pinnavormiga.. Kui kasutada aga võrdpilti keelest kui veteväljast, siis luulet peaks võrdlema vetevälja eluga – luuletaja osa oleks seega tunda ennast keeles nagu kala vees. Või lausa millimallikas – olevus, kes muudab veemaailma imeliseks ja unenäoliseks, kuid kes ilma mereta oleks surnud, vormita.
Kuid milleks need võrdpildid? Vastus on lihtne - liikumine keelemere hoovustes aitab ehk paremini mõista ka maailma teiselpool metafoore. Sest keele meri on vaid päris-merede peegelpilt.
Jan Kaus
